"Sina olid minu esimene Don Giovanni", meenutab mezzosopran Sandra Laagus oma esmakohtumist Rahvusooperi solisti Tamar Nugisega. Koos esinesid lauljad ka Pärnu Muusikafestivalil, kus 11. Ja 12. juulil kõlas Taani sümfoonilise muusika tippteos, Carl Nielseni loodusest ja pastoraalsetest maastikest inspireeritud "Sinfonia espansiva".
"Meil Sandraga olid saali kõige paremad kohad! Saime orkestri sees kuulda, kuidas orkester mängib ja hingab - see on väga lahe tunne!" räägib Tamar.
Nielseni sümfoonia vokaalpartii on nagu sõnadeta armastusduett - olugi et laval orkestri sees lauljad üksteist ei kuule. "Sellele muusikale ei saa läheneda nii, et poisid, põrutage nüüd nii palju kui tuleb - siin tuleb leida teine värv ja delikaatsemalt läheneda."
Tamar Nugise möödunud hooaja tipphetk oli nimiosa loomine Tõnis Kaumanni ja Andrus Kiviräha uudisooperis "Charon". Kaumannil on ikka alati vimka sees - isegi kui tegu pole koomilise ooperiga, räägib bariton. "Tal on kombeks sättida sõnarõhud muusikas ebatraditsioonilistesse kohtadesse," kirjeldab laulja. Hoolimata sellest, et helilooja Tõnis Kaumann tegutseb lauljana, polnud partiid sugugi kerged. "Aga ooper ei peagi olema nagu popmuusika, mille igaüks kohe ära laulab," leiab Tamar. Samas ütleb ta, et Charoni muusikas on nii äratundmishetki kui kauneid meloodiaid.
Kas uue ooperi väljatoomine on pingelisem võrreldes näiteks Traviata esitamisega?
Mõnes mõttes isegi vastupidi, arvab Tamar. "Kuna keegi pole seda teed veel sisse raiunud, siis on mõned ootused laulja õlult maha võetud. Don Giovannisid on olnud tuhandeid ja igaühel on talle omad ootused."
Eelmisel hooajal laulis ta peaosa ka teises uuslavastuses - Metsniku rolli Leoš Janaceki sümbolistlikus ooperis "Väike kaval rebane". Janaceki muusika haaras laulja oma kaunidusega sügavalt endasse.
"Kohe kui ma kuulsin selle lõpumonoloogi, tundsin, et tehke, mis tahate, ma pean selle lauldud saama!"
Janaceki muusika on midagi omaette erilist, nõustub Sandra Laagus. Selle ooperi tõi kevadel välja ka Berliini Riigiooper ja Sandra jaoks oli see esimene uuslavastus maailmakuulsas ooperimajas - enne seda oli ta laval olnud ka Janaceki teises lavateoses "Makropoulose juhtum". Uuslavastuses Koera mängides pidi ta laval käima neljakäpukil. "Minu jaoks oli selles lavastuses väga hästi välja toodud vastuolu - kuidas loomad on süütud, inimesed aga loomastuvad," ütleb Sandra.
Koos Sir Simon Rattle´iga, kes oli etenduse dirigent, sai ta ka välja töötada Rebasepoisi rolli - olgugi, et ta lõpuks sellega lavale ei pääsenud. "Kui viis aastat tagasi oleks keegi öelnud, et saan sellise dirigendiga töötada, poleks ma seda uskunud," kinnitab Sandra, kes kirjeldab tippdirigentio erakordselt sooja ja südamliku inimesena, kes oskab luua proovis pingevaba õhkkonna.
Tamar Nugis ütleb, et dirigentide roll on karjääri suunamisel asendamatu. "Võibolla ma ei oleks praegu laulja, kui minusse poleks uskunud Vanemuise eelmine muusikajuht Paul Mägi."
Sandra võlgneb palju tänu Risto Joostile. "Ma olin 22-aastane plikatirts, kui sain Vanemuises oma esimesed rollid laulda." Tamar meenutab, kuidas peale Timo Steineri uudisooperi "Crisis" esietendust kostitas teda kiidukõnega maestro Tõnu Kaljuste. "Ma olin tõesti üllatunud - eestlastel pole see kombeks".
Sandrale on jäänud südamesse hetk, kui ta esitas orkestriga Eduard Tubina laulu "Õnne ootel". Sopran tegi Mustpeade Majas proovi. "Äkki tõusis saalis püsti pisarateni liigutatud Tiiu Levald ja ütles - kas te ka teate, kui kaua ma olen oodanud, et seda laulu kuulda orkestri saatel!"
Saatejuhid on Johanna Mängel ja Anne Aavik
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.