Don Ellise kõige otsingulisemad ja leidmisrohkemad – ning seejuures ka kõige populaarsemad! – aastad ulatusid kuuenda kümnendi südamest napilt seitsmenda keskpaika. Ellis katsetas keerukate ja ulatuslike rütmistruktuuridega, mis olid inspireeritud Lähis-Idast ja Indiast, kaasates oma orkestrisse arvukalt löökpillimängijaid. Proovis aplalt uusi eletroonilisi kõlavärve. Ei põlanud ära rockmuusika mõjutusi. Ning lugude harmoonia rikastamiseks uuris õhinal mitut masti mooduseid – veerandtoon-trompet, mida ta ise alailma mängis, ja kaugemate maade pillide kasutamine tavapärasema jäts-instrumentaariumi kõrval olid kõigest kaks silmatorkavaimat sarnaste võtete hulgas. Kõige selle juures aga, üllatus-üllatus, ei kõlanud Ellise vaieldamatult eksperimenteerimisaldis looming pelgalt kuiva-kaine mõtteharjutusena, vaid tõepoolest haaras kaasa arvukalt kuulajaid nii USA jätsufestivalidel kui ka ülikoolide klubikontsertidel. Sest? „See, mida publik kuulis, oli enamasti ju pulbitsev, virgutav, põnev bigbändimuusika“ (Richard
Cook).
Don Ellisest kõneleb ja tema muusikat tutvustab saates Tiit Kusnets.
Klassikaraadiost saab kuulata kontserdiülekandeid iga nädal. Kuulajad kasutavad meelsasti võimalust kontserdisalvestisi kodulehelt järele kuulata. Siin on valik kontserte, mida veebis kuulati kõige rohkem.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.