Ta on kirglik visionäär ja meeletu muusikaarmastaja, kelle jaoks pole miski võimatu.
Estofiilina lausa ‟Kalevipoega” uurinud Pariisis tegutsev pianist Nicolas Horvath sündis tavalisse Monaco töölisperre. Teismelisena sai ta stipendiumi Ameerikasse Aspeni muusikafestivalile.
End Moskva päritolu imelastega võrreldes kukkus seni pigem videomängudest vaimustunud noormees harjutama, suikudes sageli unne, käed klaveril.
‟Mängisin sõna otseses mõttes sõrmed veriseks,” meenutab Horvath.
Monacosse naastes võeti teda vastu kui superstaari, kellest kirjutati lehtedes, õpilased seisid ukse taga järjekorras ja kohalik orkester pakkus kontserte.
Kuid Pariisi õppima minnes jättis edu ta maha. Muusikakoolis peeti teda andetuks ja ei lubatud isegi konkurssidele. Horvath aga õpetajate hinnangutest ei hoolinud.
End Skrjabini konkursile kirja pannes oli ta ülemisele vanusepiirile juba väga lähedal. Kõigi üllatuseks võitis ta esimese auhinna.
Järgneva pooleteise aasta jooksul osales Horvath 11 konkursil, võites ridamisi erinevaid auhindu. Nii tulid esimesed soolokontserdid ja plaadistusettepanekud.
Läbimurdeks sai Liszti ‟Christuse” klaveritranskriptsioon.
Järgmisena soovis pianist välja anda albumi Philip Glassi klaveriteostega. Tema senine plaadifirma sellesse ei uskunud – Prantsusmaa muusika establishment ei pidanud Glassi üldse päris heliloojaks.
Horvath ‟jooksis üle” Naxose plaadimärgi alla.
Glassi kogutud teoste edu oli fenomenaalne ja selle najal andis ta aprillis välja ka Jaan Räätsa kogutud klaverisonaadid.
Album on saanud muusikaajakirjanduses suure tähelepanu osaliseks, seda arvustas ka Grammophone.
Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva puhul on Toccata Classicsi plaadimärgi all ilmumas Karl August Hermanni klaveripalad, mille noodid pianist ka Prantsusmaal kavatseb välja anda.
Lisaks Räätsale ja Hermannile on tal plaanis plaadistada ka Tõnu Kõrvitsa, Erkki-Sven Tüüri, Mihkel Keremi, Lepo Sumera ja René Eespere loomingut.
Eesti muusika avastas Horvath puhtjuhuslikult, kuuldes ühes Pariisi plaadipoes Arvo Pärdi loomingut.
Kuigi Horvath on mänginud tavapärasest vähem klaverikontserte, tegi ta Arvo Pärdi ‟Lamentate” Ukraina esiettekande. Õnnetul kombel sattusid kontserdid Maidani rahutustega samale ajale.
Midagi sellist ei tahaks Horvath enam kunagi läbi elada. ‟Mu ema oli minuga seal kaasas ja ütles – olgu see viimane kord!”
Siiski, Neeme Järvi on Nicolas Horvathi lemmikdirigendiks olnud lapsepõlvest peale, olgugi et ta ei olnud muusiku päritolust lihtsalt teadlik.
Horvath on avatud kõigele uuele. Tal on kombeks anda hiigelpikki, inimvõimete piire katsetavaid kontserte. Pariisi Filharmoonias mängis ta viimati 12 tundi järjest pausideta Philip Glassi teoseid. Sellele järgnesid tunnised ovatsioonid, Horvath mängis üheksa lisapala, sealhulgas kaks korda Räätsa ‟Raadio 4”.
Mängides Eric Satie ‟Vexations’i” ei teinud ta 35-tunnise kontserdi jooksul ühtki pausi.
Kontserdiks valmistudes oli ta kolm päeva söömata ja joomata.
‟Muusika ajab mind hulluks – heas mõttes,” ütleb Horvath. Pianisti jaoks on see uute avastuste maailm, põnev ja värskendav.
‟Õppida saab lõputult!”
Tänavustel Eesti Muusika Päevadel sai publik kuulata tema austuskontserti Jaan Räätsale, mille tarvis ta tellis pühendusteosed Räätsa tuntud ja tundmatutelt õpilastelt üle maailma.
Pianist andis Klassikaraadiole intervjuu ööl peale kontserti, vestlus kestis kaheksa tundi ja valik sellest on jõudnud ka portreesaatesse.
Kirgliku visionääri mõtteid ja mängu saab kuulata pühapäeval 20. augusti hommikul kell 9.
Saate toimetab Anne Prommik (fotol koos saatekülalisega) kokku mängib Helle Paas.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.