Mis teha kui lugu lava peal sassi läheb?
Miks muusik enda arvustusi ei loe?
Kas minna lavale aplausi pärast?
Need ja teised küsimused otsivad vastust.
“Klaveriõhtu võiks olla hulga rohkem moes!” leiab Mihkel Poll.
Hoolimata näilisest vähesest spontaansusest on klaverikunst ääretult suveräänne.
“Klaverimäng on kõige sügavamal tasemel muusikaline kirjaoskus,” leiab Sten Lassmann.
Ja pianistiks olemine – see pole ainult amet, vaid võimalus mõtestada oma elu teisiti.
“Ka ilusa päikeseloojangu vaatlemine võib tähendada pianistiks olemist – sest see kaunis elamus võib hiljem saada uue vormi mõne pala mängimisel,” märgib Mihkel Poll.
Interpreetide Liidu esimees ja värske Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor Ivari Ilja kehastub Klassikaraadio saatejuhiks, uurides oma kolleegidelt , missuguses seisus on täna Eesti klaverikunst.
Kuidas ületada väsimust ja kõhklusi, mis on seotud isiklike loominguliste suundadega?
Missugused on nipid lavanärvi tõrjumiseks ja kuidas end mobiliseerida nii, et esinemise ajal tehtud vead ei nurjaks kogu ettevalmistustööd?
Otsustavaks saavad sageli esimesed viis minutit.
“Kõige halvemad on kontserdid, kus ainult ootad, et midagi veel hullemat ei juhtuks!” tunnistavad muusikud. Aga lavalt ära minna ja nutma hakata ei saa – kontsert tuleb lõpuni viia iga hinna eest. Menu, aplausi ja tänu peale ei tohiks ju laval üldse mõelda.
“Aga kui sulle ei plaksutata, siis muutud sa nukraks. Ikka on parem, kui sind kutsutakse mitu korda lavale tagasi,” tunnistab Irina Zahharenkova.
“Edasi-tagasi käia mulle siiski ei meeldi,” ütleb Ivari Ilja. “Aga me teeme seda ikkagi mitte aplausi nimel, vaid seepärast, et me teisiti ei saa!” kinnitavad klaverikunstnikud.
Pianistid mõtisklevad ka selle üle, miks ilmub lehtedes üha vähem kontserdikriitikat.
Ehk pole ka muusikaringkond ise suutnud piisavalt oma huvide eest seista?
“Hea arvustus võiks olla kantud vaba mõtte ja terava sule vaimust,” leiab Sten Lassmann.
“Aga kriitika polegi mõeldud interpreedile,” leiab Irina Zahharenkova, kelle arvates hea arvustus peabki olema terav. Ise ta kriitikat ei loe – negatiivsed hinnangud võivad jääda kummitama aastateks.
“Miks peab füüsikat ja keemiat õppima nii koolis palju ja noodilugemist nii vähe?” küsivad muusikud.
Kas ei võiks nii väikeses riigis nagu Eesti olla pillimäng lastele suisa kohustuslik, arvestades selle kasulikke mõjusid nii aju arengule kui isiksusele tervikuna.
Eesti Interpreetide Liit asutati 1998 aastal.
Liidu juurde ulatuvad aga Akadeemilise Helikunstnike Seltsini, mis on Heliloojate Liidu eelkäija.
Eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel kuulus Akadeemilise Helikunsti Seltsi juurde ka oma keel- ja puhkpillikvartett.
Eesti Interpreetide Liit on tänaseks tegutsenud ligi 20 aastat, seistes Eesti muusikute huvide eest, aidates neil korraldada kontserte ja end erialaselt edasi arendada.
Interpreetide Liidu ja Klassikaraadio koostöös sündinud saatesarjas kohtume erinevate muusikaerialade esindajatega, kes räägivad avameelselt oma elust interpreedina, edust, raskustest, õnnestumisest igapäevasest töös.
Järgmine saade on pühendatud keelpillidele.
Septembri lõpus arutlevad oma eriala murede ja rõõmude üle erinevas suuruses keelpillide mängijad: viiuldaja Triin Ruubel, vioolamängija Johanna Vahermägi, tšellist Henry-David Varema ja kontrabassimängija Mati Lukk.
“I nagu interpreet! on eetris sügishooajal iga kuu viimasel pühapäeval.
Kuula sarja esimest saadet pühapäeval, 27. augustil kell 9.
Sarja toimetaja on Anne Prommik.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.