Saate kangelane on seekord viiekümnendate lõpu ja kogu kuuenda kümnendi konkurentsitult populaarseim jäts-flötist Herbie Mann, keda juhtiva džässiajakirja DownBeat lugejad ajavahemikus 1957-1970 aastast aastasse oma ala parimaks hääletasid.
Flöödi lennukas tõus ja lõplik kinnistumine respektaablite jäts-instrumentide sekka oli suhteliselt hiline nähtus. Moodsama aja muusikud, kes flöödile džässihinge sisse puhusid, olid enamalt jaolt mitmekülgsed saksofonistid, kellele flööt jäigi sageli pigem teiseks instrumendiks. Herbie Mann alustas samuti saksimehena, aga eelistas lõppeks ikkagi flööti.
Märkimisväärne menu, mis Manni mitmesuguseid ettevõtmisi tavaliselt saatis – oli siis tegu Aafrika, Lõuna-Ameerika või Türgi mõjude toomisega džässmuusikasse, või tema jäts-rocki, reggae- ja disko-salvestustega – oli kriitikutele pahatihti pinnuks silmas (või prundiks kõrvas). Ja tõsi ongi, et mehe tohutus diskograafias leidub pärlite kõrval ka üksjagu vormitut mudru. Aga nood loomulikud lapsused, mida ju pea kõigil juhtub, ei tohiks meil takistada Manni salvestatud väärtmuusikat mäletada ja hinnata.
