Monteverdi valdas meisterlikult vanale, rangetele kontrapunkti reeglitele toetuvat konservatiivset stiili (prima prattica) ja ka uut, virtuoosset kontsertstiili (seconda prattica); kõrvutades ja vastandades neid oma vaimulikes teostes. Claudio Monteverdi kui helilooja muusikalise käekirja areng on kõige ilmekamalt nähtav tema madrigalides. Uued, barokiajastule iseloomulikule jooned, mis end Monteverdi hilisemates madrigalikogumikes jõuliselt manifesteerisid, olid mõne kaasaegse jaoks liig ning see tõi kaasa ägedat kriitikat tema aadressil. On säilinud kolm Monteverdi ooperit, mis teevad temast selle žanri pioneeri ja uue ajastu ning esteetika eestkõneleja muusikas.
