Helilooja Jüri Reinvere vaatab tagasi Eesti muusikalukku:
“Kui vaadata eesti muusika kulgu, siis areneb ta alguses küllaltki loogiliselt. Kõigepealt me laulame pargis, me tahame – nagu alati – maailmaga kaasa minna. Niisiis me õpime, siinsamas lähedal, Peterburis, ja liigume kogu aeg edasi. Väga selgelt ja väga ruttu.
Meie tippudega on hiljem see samuti nii: vaatamata raskustele liigume pidevalt edasi suunas, mille meile dikteerib maailma muusika areng. Või maailma soov muutuda, nagu juhtus Arvo Pärdiga.
Eesti muusika sees on üks mõra ja see ilmutab end 1930. aastatel. Ta väljendub ka muudel kultuurialadel, kuid mitte nii käegakatsutavalt nagu muusikas – nii nagu Elleri “Eleegias”, mis kirjutatud 1931.
Eesti muusikaelu suund, mis siiani oli selge – euroopastuda, võistelda Viini, Berliini ja Varssaviga, muutub ähmaseks. Muusika ei tea enam, kuhu ta tahaks liikuda või milline ta tahaks olla, kas liikuv või liikumatu, kas modernne või vanamoeline, ta enam ei mõista täpselt, kes on tema publik, kas on see Viini koorekiht, Tallinna intelligents või lihtsalt eesti talupojad – ta on nagu oma pea kaotanud, sest ükski neist ei ole tema publik – selle asemel et olla vaba, selle asemel on ta sünge ja endassetõmbunud. Ta tammub nagu ühe koha peal, morn ja ängistatud, selle asemel, et edasi minna.
See on aeg, mil eesti kirjandusse tungib ürgajaloo looritatud soovunelm, mil vapsid võtavad üle meelsuse riigis, mil heliloojad, kes seni kirjutanud hõrku klaveriteoseid, kirjutavad järsku lihtsameelseid koorilaule, mida täna enam keegi ette kanda ei taha...
Jah, mis tegelikult juhtub Eesti kunstiga? Miks loobub ta oma senistest kõrgetest ideaalidest ja soovidest, ning jääb vangi – nagu iseenda kätte vangi?”
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.