Dmitri Šostakovitši seitmes sümfoonia ei tundu just eriti kevadise teosena, isegi mitte praegusel külmal ja venival aastaajal. See Leningradi sümfoonia nime all tuntud teos kanti esmakordselt ette Saksa vägede poolt blokeeritud Leningradis. Selle teose ümber on isegi tema erakordsust arvestades olnud uskumatult palju poliitikat, suurriikide täistuuridel töötavate propagandamasinate huugamist, partituuri seikluslikku toimetamist ühest riigist teise ning autoriteetsete isikute erinevaid arvamusi.
Küsimused algavad juba sümfoonia legendaarsest esimesest osast, kuulsast “vene boolerost”. Raudse nürimeelsusega korduv groteskne marsiteema jääb mällu kinni nagu takjanupp. Kas on tegu “raudse saksa sõjasaapaga”, nagu esitas seda Stalini propaganda, või hoopis millegi muuga?
Kuulus dirigent Jevgeni Mravinski pidas seda teemat “vohava nõmeduse ja labasuse võrdkujuks”. Läbinägelik ameerika kriitik Arthur Lourie ütles: “Nii labast, rõhutatult nõmedat motiivi oskab Nõukogude Liidus vilistada iga juhuslik vastutulija.” Muidugi ei tahtnud ei Mravinski ega Lourie öelda, et Šostakovitši muusika on nõme ja labane. Nad pidasid silmas, et Šostakovitš võis iseloomustada selle teemaga Stalinit ennast ja tervet nõukogulikku tegelikkust. Teost tervikuna iseloomustavad ju reekviemlikud meeleolud. (Priit Hõbemägi, EPL, 17.05. 2006)
Kui aastal 1806 Viini avalikkus põnevusega Ludwig van Beethoveni ooperi „Fidelio” esietendust ootas, oli Viini orkestri kontsertmeister Franz Clement heliloojalt viiulikontserdi juba tellinud.
Beethoveni Viiulikontsert D-duur on tänapäevamaailmas üks enim plaadistatud teoseid ning tänasel kontserdil kõlab tippviiuldaja Frank Peter Zimmermanni tõlgendus.
Elbphilharmonie orkestrit dirigeerib Paavo Järvi.
Saatejuht on Nele-Eva Steinfeld.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.