Karismaatilist kunstnikku, haruldast organiseerijat meenutavad Raivo Peäske, Peeter Malkov, Andres Lepnurm, Svjatoslav Zavjalov ja Neeme Järvi.
Klassikaraadio toimetajad Nele-Eva Steinfeld ja Kersti Inno vahendavad mai alguse muljeid Viini Riigiooperist, Berliini Filharmooniast ja Komische Operist.
* Samuel Saulus ja tema erakordne tämber.
Peeter Malkov meenutab, et tema esimene kohtumine Samuel Saulusega toimus Kaljo Westi juubelisünnipäeval.
"Kardina vahelt tuli äkki välja üks käsi, mis hoidis pudelit joovastavat jooki. Sellele järgnes Sauluse nägu, habe püsti - nagu tal oli."
Sauluse kaubamärgiks oli silmapaistev kunstnikuvälimus, kaubamärgiks uhke juuksetukk.
Neeme Järvi sõnul oli Saulus esimesi Prantsuse kooli jäljendajaid, kes lisas siinsesse traditsiooni hea vibrato ja uutmoodi tooni.
"Ta oli ise teistsugune kui teised ja erinev oli ka tema flööditämber."
Samuel Saulust kutsusid sõbrad Samiks, aga muusikute hulgas sai tema hüüdnimeks ka Isiksus.
Sauluse õpetaja oli Elmar Peäske. Tema poeg, flöödipedagoog Raivo Peäske meenutab, et toona kuulasid kõik ahnelt plaate, mida kuskilt kätte said ja püüdsid salvestiste abil õppida uusi mänguvõtteid.
"Saulusel tuli see kõige paremini välja," arvab Raivo Peäske.
Tema poeg Mihkel Peäske aga mängis 4. mai ERSO kontserdil neid Debussy ja Raveli flöödisoolosid, mille esitajana mäletatakse ka Saulust.
1933. aasta 8. aprillil sündinud Samuel Saulus alustas muusikaõpinguid küllaltki hilja, 14-aastaselt. Kohe peale konservatooriumi kutsuti ta tööle toonasesse raadioorkestrisse, kus temast sai peagi flöödirühma kontsertmeister.
Saulus ol esimene puhkpillimängija Eestis, kes sai kuulsaks ka solistina.
Talle kirjutasid Eesti heliloojad terve rea flöödikontserte.
Saulus mängis ka legendaarses Jaan Tamme nimelises puhkpillikvintetis, millega rännati üle kogu Nõukogude Liidu.
Ta tegutses ka Emil Laansoo ansamblis. 1980. aastal pani ta aluse ansamblile Barocco Revaliensis.
"Olime mõlemad fanaatikud," räägib Neeme Järvi, kes Saulusega koos öösiti plaadistas ja sageli arutas muusikalisi probleeme. Koos asutasid nad ka toonase Tallinna Kammerorkestri.
"Saulus tuli minu juurde, et aja jalad alla, paneme kokku keelpillikvinteti," meenutab Emil Laansoo Eesti Raadio arhiivisaates. Peale Laansoo mängisid seal Jaan Reinaste, Villem Õunapuu, Raimond Sepp.
Saulus oli küll sündinud liider, aga dirigendiambitsioone tal polnud, ansamblit juhatas ta flöödiotsaga.
"See saigi meie kammerorkestri aluseks," rääkis Laansoo.
Saulus oli noor ja aktiivne mees, kes tegutses mitmel rindel. Kuigi ise väga sõbralik ja vastutulelik inimene, surus ta alati oma tahte läbi.
"Sauluse jaoks polnud mingi kunst musta valgeks rääkida," kinnitab Malkov. Kui Sauluse 50. juubeli kontserdil ei lubatud esineda Kanada flöödimängijal William Duyeril, tõi Saulus muusiku lavale, tutvustades teda kui Kilingi-Nõmme flöödimängijat Villem Teeäärt.
Anekdootlik lugu jutustab Vene dirigendist, kes oli enne ERSO kontserti lasknud demonstratiivselt ära viia dirigendipuldi, et rõhutada – tal on teosed peas.
Seepeale olevat Saulus samuti demonstratiivselt, suure kaarega ulatanud selja taha oma noodid. "Tegelikult oli see hoopis klarnetinoot, mille Saulus tagastas," muigab Peeter Malkov. Kuid seda möönavad kõik kaasmuusikud, et Sauluse tegevuses ei puudunud kunagi teatraalne efekt.
Samas oli ta väga töökas - kui peale õhtust istumist Kuku klubis läksid teised koju, siis Saulus läks hoopis Filharmoonia majja harjutama.
Igapäevaseid proove nõudis ta ka oma ansamblikaaslastelt kontsertreisidel.
"Vahel tüütas ta meid lausa ära selle igapäevase prooviga," meenutab fagotimängija Andres Lepnurm, kes koos Saulusega rändas Jaan Tamme nimelise puhkpillikvinteti ridades mööda Venemaa avarusi.
Sageli püüdsid kaasmuusikud mängida juhile vingerpusse, et proovid ära jääks.
"Ükskord panime ta lausa hotellituppa luku taha!" tunnistab vioolamängija Svjatoslav Zavjalov.
Samuel Saulus aga ei ärritunud kunagi ega tõstnud häält.
"Muidugi teatas ta seepeale, mis ta meist arvab – aga samas ütles rahulolevalt, et saigi lõpuks ise harjutada!" jutustab Zavjalov.
Kui temalt endalt küsiti, kuidas ta kõike jõuab, vastas Saulus: "Ma tõusen hommikuti tund aega varem üles, siis on ööpäevas 25 tundi!"
Neeme Järvi arvab, et ilma saatusliku tuumakatastroofita oleks Samuel Saulus siiani laval.
"Pahesid tal ei olnud, ta oli jõuline mees, kes hoolitses väga nii oma õpilaste kui teiste muusikute eest."
Tšernobõli katastroofi ajal tegi muusik terve päeva vabas õhus tööd oma Kabli suvilas.
Õnnetuseks riivas just seda Eesti piirkonda ohtlikult radioaktiivne saastepilv.
Samuel Saulus lahkus 16. detsembril 1990. aastal vaid 57-aastasena.
* Helimuljeid äikeselisest Viinist ja õites Berliinist.
Klassikaraadio toimetaja Nele-Eva Steinfeld veetis mai esimese nädala Saksa kultuurimetropolis, olles tunnistajaks viiele säravale muusikasündmusele.
Berliini Filharmoonias kuulis ta pianist Grigori Sokolovi sooloõhtut, nägi Daniel Barenboimi Berliini Staatskapelle ees ning Paavo Järvit juhatamas Berliini Filharmoonikuid, Sibeliuse viiulikontserdi solistiks Lisa Batiašvili.
Berliini Koomilises Ooperis on kombeks esitada vaid saksakeelseid lavastusi, seekord oli Barrie Kosky välja toonud originaalkeeles Tšaikovski ooperi "Jevgeni Onegin".
Elamusi pakkus ka uues Boulezi saalis esinenud viiuliduo Renaud Capucon – Kit Armstrong kontsert.
* Toimetaja Kersti Inno käis 2. mail Viini Riigiooperis vaatamas Umberto Giordano ooperit "Andrea Chenier", mille nimiosas hullutas publikut kaunihäälne Jonas Kaufmann.
* Muusik mõtleb.
Hektolei Paju teeb ülevaate Eesti populaarseima helilooja matkijatest.
Saate toimetab Anne Prommik, monteerib Katrin Maadik.
"Helikaja" on eetris laupäeval, 12. mail kell 9, kordus pühapäeva keskpäeval.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.