"Igas muusikasõbras on mingi annus melomaaniat – seda omamoodi hullust, mis eriti avaldub siis, kui toimuvad nostalgilise hõnguga kokkupuuted muusikaga, mis kunagi ja kusagil on konkreetsele inimesele tugevat mõju avaldanud. Minu puhul algas personaalne elamus-sähvatuste mäng 1970ndate teisel poolel, kui põhiline muusika kandja oli veel vinüülplaat."
1. saade eetris laupäeval 5. mail kell 21.
Juttu sellest, kuidas Arvo Pärdi kollaažide juurest sirutus helijoon ansambli King Crimson plaadini "Lizzard" ning millisel moel Pink Floydi "Ummagumma" seostus Olivier Messiaeni orelimuusikaga.
Kuula saadet SIIT:
2. saade laupäeval 12. mail kell 21, kordub pühapäeval 13. mail kell 23
Sellest, kuidas plaadiümbrise pilt ühe muusikasõbra kõigepealt ära võrgutab ja seejärel õige muusikani juhatab. Juttu ja helisid Iiri viiside magnetvälja mõjust ning tõestusest, et vanasõnal "pime kana leiab ka tera" on täiesti õigus. Lõpuks ka lugu juhtumist autogrammiga John Mc Laughlini plaadil.
Saates kõlavad Nick Drake"i laulud ja mõned unustamatud iiri meloodiad, Ameerika poeet-laulja Gil Scott Heroni sugestiivne hääl ja Ganelin Trio heliabstraktsioonid. Muidugi ka vähemalt üks lugu Mahavishnu Orchestralt.
3. saade laupäeval 19. mail kell 21, kordub pühapäeval 20. mail kell 23
Vaekausil on korraks küsimus, kas saab ühe plaadikuulaja peas kuidagi võrrelda euroopaliku vanamuusika ja India vana laulukultuuri lummavat mõju. Mängu tulevad Okinawa ja Jaapan ning spontaanse muusikaloome võlud.
Muusikat ansambli Hortus Musicus mitte-päris-esimeselt plaadilt, võluv Madurai Shanmukhavadivu Subbulakshmi laulab mõned vanad karnataka viisid. Okinawa rõõmsameelse staari Shoukichi Kina laule ja Ryuichi Sakamoto melanhooliat.
Punkti paneb Saksa heliabstraktsionistide Peter Kowaldi ja Hans Reicheli looming.
4. saade laupäeval 26. mail kell 21, kordub pühapäeval 27. mail kell 23.
Kiirelt elanud kummalise kanadlase Claude Vivier" helipildid ja Joni Mitchelli lauludekunst panevad mõtlema, et Kanadas peab olema midagi erilist. Aga kõik seguneb kuhugi ja Vivier suri Pariisis, Mitchell elab Californias ja austraalia grupp Dead Can Dance pages kodumaalt, et minna muusikalist õnne otsima Inglismaalt. Nende kolme plaate kõrvuti silmitsedes võib ennast tabada mõttelt, et heal muusikal ei olegi tegelikult kodumaad, või pole tähtis, kus see kirjade järgi asub.
Kõike ja kõiki koondab aga endasse Brian Eno, kelle plaat "Thursday Afternoon" võiks mängida ükskõik kus ja ükskõik kui pikalt ja ükskõik kellele.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.