Kallastel esmakordselt maailma helisid kuulnud poisist Eduardist sai õpingutes omandatud oskuste kaudu maailma nähtusi ja inimsaatusi veenvalt helidesse vorminud meister. Ta vanemad olid muusikahuvilised, isa puhus kohalikus orkestris trompetit, ema laulis kirikukooris. Vanema venna pikoloflööt oli Eduardi esimene pill, millel ta mängima õppis ja hiljem külaorkestri koosseisus esines. Isa ostis andekale pojale Tartu laadalt vana tahvelklaveri, mida Eduard iseseisvalt mängima õppis. Järgnesid õpingud nii Eestis kui Euroopa teistes linnades ning Tubinast sai aastate pärast eesti rahvusliku helikeele kujundajaid, eesti sümfoonilise muusika "isa".
Ta lõpetas 1930. aastal Tartu Kõrgemas Muusikakoolis Heino Elleri kompositsiooniklassi, täiendas end aastal 1932 Viinis ja 1938 Budapestis. Kuni 1944. aastani tegutses Tubin Tartus orkestridirigendina, koorijuhina, klaverisaatjana ning komponistina. Töö kodumaal katkestas Nõukogude okupatsioon. 1944. aastal emigreerus Tubin Rootsi. Mitmed Tubina teosed, eriti ta sümfooniad on kuuldavalt mõjutanud Eino Tambergi, Jaan Räätsa, Arvo Pärdi ja Veljo Tormise noorpõlve loomingut.
Neeme Järvi õppis Tubina muusikat tundma juba 1950. aastatel ning mõistis kohe selle suurust ja tähendusrikkust. 1961. aastal, kui Tubin külastas Eestit, tutvus Järvi heliloojaga ka isiklikult ja sellest ajast peale on Tubin olnud üks kesksetest autoritest tema repertuaaris. 1980. aastatel plaadistas Neeme Järvi kogu Tubina sümfoonilise loomingu Rootsi plaadifirmale BIS, mis aitas kaasa Tubina muusika läbimurdele. Alates 2000. aastast on Järvi Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu presiidiumi esimees.
Kuulame Eduard Tubina loomingut Göteborgi Sümfooniaorkestri ja Neeme Järvi esituses.
Stuudios on Nele-Eva Steinfeld.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.