Johann Sebastian Bachi Sonaat G-duur viola da gambale on loodud tema Leipzigi-perioodil, algselt oli teos mõeldud kahele flöödile ja continuole. Võib vaid oletada, et Bach kirjutas oma gamba-sonaadid teismelisele imelapsele nimega Carl Friedrich Abel. Felix Mendelssohni puhul on aga päris kindel, et heliloojat inspireeris tema noorem vend Paul, kel oli virtuoosi maine. Liuglevalt sportlik ja samas poeetiliselt sissepoole vaatav Tšellosonaat nr 2 valmis aastal 1843. Vaid mõni kuu varem oli Mendelssohn esimest korda kohtunud kuninganna Victoria ja prints Albertiga ning kindlasti oli mõju perekesksele ja õrna loomuga heliloojale lausa ülevoolav.
Kui Mendelssohn oli instinktiivselt neoklassitsistlik romantik, kelle jaoks Austria-Saksa traditsioon püsis muutumatuna, siis Claude Debussy tunnetas, et muusika pole olemuslikult niisugune, et seda saaks paigutada fikseeritud vormi. Prantslase jaoks koosnes muusika eeskätt värvidest ja rütmidest. Aastal 1914 diganoositi 52-aastasel heliloojal vähk ja seejärel asus ta oma loomingulist essentsi tilgutama ühetoonilistesse lühivormidesse, mille tulemusel sündis kuus kammersonaati. Esimesena sündis Tšellosonaat, mille emotsionaalne ambivalentsus hõljub kusagil Saksa täpsuse ja Prantsuse pikantsuse piirimail.
Inspireerituna teismeea õpingutest Frank Bridge´i juures, järgis Britten kaht põhimõtet - püüda leida iseennast ja jääda enesele truuks, tehes seda samas hoolika tähelepanuga hea tehnika suhtes - et suuta selgelt väljendada soovitut. Viimane käib eriti tema kammermuusika kohta - ja nii on ka Tšellosonaadi (1961) puhul, mis on viimistletud piinliku täpsusega. Tähendusrikkust lisab asjaolu, et David Finckel õppis teost Mstislav Rostropovichi käe all, kellele on teos pühendatud.
"Tšellokunst" on BBC Music Magazine´i maikuu album.
Tutvustab Anne Prommik.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.