Minna Lindgren on kirjanik ja muusikaajakirjanik.
1990ndatel oli ta Yleisradio muusikajuht ja on viimastel aastakümnetel teinud mitmeid raadiosaadete sarju klassikalisest muusikast.
1998 pälvis Minna Lindgren Bonnieri preemia ajalehes Helsingin Sanomat ilmunud artiklite eest, kus ta käsitles oma isa, Helsingi Ülikooli professori Kaj Brynolf Lindgreni (1922–2007) elu lõpupäevi.
Lindgreni isa keeldus haigestudes meditsiinilisest sekkumisest – elustamisest ja ravist ning tema soov oli vastuolus Soome ametliku meditsiinikorraldusega.
Sestpeale on Lindgreni ilukirjanduslikes teostes olnud vananemine ja surm kandev teema.
Tema n-ö vanadekodu-romaanid "Õhtuhiie" triloogiast on tõlgitud paljudesse keeltesse. Triloogia esimene osa "Surm Õhtuhiies" ilmus ka eesti keeles kirjastuselt Varrak.
Tänavu valmis Lindgrenil romaan "Vihane lesk" (Vihainen leski), mis räägib tegusa 74-aastasest naise püüdlustest täiel rinnal elada ühiskonnas, kus gallupite viimane vanusepiir on 61 – 64 eluaastat.
Minna Lindgren on müüdimurdja ka oma muusikateemalistes kirjutistes ja raadiosaadetes.
Julgelt ja lustakalt käsitleb ta klassikalise muusika traditsioone ja dogmasid.
Klassikalise muusika sfääri kajastav lühijuttude kogu "Muusika on tõsine asi" ilmus esmatrükis 1998.
Lood on siia kogutud Iltalehti veergudel ja Yleisradio saadetes avaldatud põhjal.
Jutte loevad Liina Vahtrik ja Jüri Aarma.
Helioperaator on Külliki Valdma ja toimetaja Tiia Teder.
Sari valmis Klassikaraadio ja Raadioteatri koostöös.
Minna Lindgreni "Muusika on tõsine asi" on Klassikaraadios alates 25. juunist 2. augustini igal hommikul kell 8.45 ja 17.30 (Da capo muusikaprogrammis).
(Katkend)
ALANDLIKUL MEELEL
Tõlkis Piret Pääsuke
Kummardamine on osa muusiku ametioskusest. On saanud tavaks, et esitatava teosega lõpule jõudnult kummardab artist publikule, mis on märgiks, et muusikapala on tõepoolest lõppenud ja artist on tänulik publikule osutatava poolehoiu eest. Need muusikud, kes pole hoolinud kõrgkooli õppeprogrammi punktist "Lavaline esinemine ja kummardamine", on kummardades segaduses ega tea, kuidas hoida loomulikult tšellot paremas käes ja lilli vasakus käes ning samal ajal kummardada nii, et see ei paistaks tõmblemisena. Kui nad on naissoost, siis nad ülakehaga kummardavad ja teevad alajäsemetega kniksu.
Kõrgesti haritud kummardaja teab, et kõik muusikud ei kummarda ühtmoodi. Tõeliselt suured kunstnikud ei pruugi keha painutada – piisab sellest, kui lõug veidi rippu lasta. Kummardus mõjub soojemana, kui artist asetab parema käe rinna peale. Nõndaviisi tekib eriti omakasupüüdmatu mulje. Lauljad ja dirigendid ajavad enne kummardamist käed laiali, otsekui tahaksid kogu maailma emmata või siis asuda ristile rippuma. Dirigendid on esinejatest ainsad, kellel tuleb osata kummardada eri suundadesse. Viisakas dirigent kummardab ka orkestrile – just nagu selle eest, et tänu orkestrile on ta taas kord edukalt toime tulnud ja võib palga välja võtta. Publik, kellele dirigent agaralt oma tagapoolt esitleb, mõistab seda alandlikkust väljendavat liigutust ega pahanda, et peab võtma vastu kummarduse vastandnähtuse.
Ooperi lõpukummardusi harjutatakse alati eraldi lavastaja juhendamisel. Lavastaja otsustab, millises järjekorras ja missuguste gruppidena astuvad lauljad rivist välja kummardama. Sageli püütakse nõnda, et lauljad võtavad poolehoiuavaldused vastu oma tegelaskujuna, nii et Papageno kummardab reipalt ja naljakalt, Tamino pisut arglikult ja Sarastro tohutult suursuguselt.
Kui kõik lauljad on kaks korda kummardanud, siis on kõige rohkem takte laulnud soprani ülesanne kutsuda dirigent lavale. Too seisab juba kulisside vahel oodates, kuid etendab sellest hoolimata pisut vastumeelsust, nii et sopranil tuleb teda teatraalselt teiste sekka kummardama tirida. Ooperidirigendid kummardavad eluohtlikult päris lava serval, et jagada aplausi orkestriga, kuigi selleks töövahetuseks on orkestriauk juba tühi ja muusikud teel kodu poole. Orkestrandid on ainsad oma tsunftis, kes ei pea kellegi ees kummardama.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.