Juttu tuleb poliitikast muusika sees ja muusika ümber. Ta mõtiskleb metseenidest, kunstnike julgusest, ideaalidest ja kompromissidest erinevatel ajastutel.
Oleme harjunud uskuma, et muusika on midagi ülemat ja kõnetab inimesi.
Kas muusika on midagi rohkemat kui sõnad (filosoofia, ajalugu), või on see lihtsalt üks kunst teiste hulgas?
Saatesari rändab läbi ajalooliste stseenide ja filosoofiliste mõtiskluste, muusikateoste ja arutluste, anekdootide ja traagiliste sündmuste.
Esimeses saates alapealkirjaga "Printsess läheb magama" (03.03.2019) püstitab Jüri Reinvere kogu sarja põhiküsimused: kas muusika ja ühiskond on üksteisest sõltuvad või sõltumatud – kas muusika on vaim või mateeria ja kes selle kalli hinna eest peaks maksma?
Teine saade alapealkirjaga "Ema on õhtuti kurb". (10.03.2019)
Kui palju võib üldse heliloojate loomingulist ümbruskonda leida nende muusikast?
Ja isegi rohkem öeldes – mitte nende konkreetsetest teostest, vaid kogu loomingust?
Kas muusika on peegeldus helilooja ümber korduvatest sündmustest või on muusikas olemas abstraktne tasand, jumalik tasand, mis on lahus nende loojast?
Poiss mängis õhtuti klaverit, kuuldes taustal seda, kuidas ema askeldab. See askeldamine tõi temasse sooja turvatunnet: maailm on korras, ema hoolitseb kõige eest – vaatamata kõigele ei varise maailm homme kokku, vaid elab nagu Jumala armust edasi – selles võis kindel olla – ka siis kui mitte kui milleski muus polnud mingitki kindlust. See tähendas, hoolimata kõikidest pingutustest polnud armastus asjata: kõledusel oli vastukaal, mis tungis läbinisti inimeste sisse.
Kolmas saade: Öine jumalateenistus Kremlis (17.03.2019)
Kas muusika teeb inimestest head või halvad?
Kas muusika võib päästa maailma – ja inimkonna?
Sarja kolmandas saates mõtiskleb Jüri Reinvere muusika ja poliitilise moraali suhete üle.
Legend, et muusika teeb inimesed paremaks, pole 19nda sajandi toode, ehkki ta meenutab tüüpilisi romantilisi ettekujutusi – ja üleüldse arusaama sellest, et kunst asendab religiooni ning võtab üle kõik transtsendentaalse. See idee on esil juba Antiik-Kreekas, kus Orfeus taltsutab muusikaga lõvisid ja muudab maailma oma flöödimusikaga elatavaks kohaks.
Ehkki Orfeuse legend ei räägi veel midagi sellest, et inimesed selle peale paremaks muutuksid, on sellest ajast peale valitsenud arusaam, et muusika on tõepoolest võimeline parandama maailma.
Neljas saade: Eurovsioonil jagatakse punkte – ja publikul on ükskõik (24.03.2019)
Jüri Reinvere võtab vaatluse alla kultuuri ja riikluse suhte.
Tegelikult on kultuur olnud kogu omariikluse aluseks, tema selgrooks. Ta pole seda enam täna, kaugeltki mitte, kuid see, kuidas suurem osa Euroopa riike oma enese väärtust ning asukohta maailmakaardil teadvustab, rajaneb just kultuurilistele saavutustele, mitte majanduslikele. See vastuolu majanduse ja kultuuri vahel on pumbanud enamiku riike momendiks tühjaks iseseisvast kultuurist, kultuurist mida teeksid inimesed iseendile, sealjuures endale mõtestades, ja ise tunnetades, miks seda tehakse – selle asemel tehakse seda eksporttooteks, millega saavutada tähelepanu... nagu mingeid punkte mingisugusel globaalsel Eurovisiooni võistlusel.
Viies saade: Riikide hukk – justkui ooperilavastus (31.03.2019)
Kuidas suutis ühe sajandi jooksul ooper mõjutada nii tugevalt poliitilisi sündmusi ja neid juhtivaid isikuid?
Saates on juttu Wagnerist, Thomas Mannist, Magda Goebbelsist ja Igor Stravinskist mõjutamas maailma ajaloo kulgu
Sest nii imelik kui see ka ei ole – ükski teine helilooja pole vist maailmas poliitikale sellist mõju avaldanud nagu Wagner. See fakt oli tal hästi teada ning ta oskas Saksa – väga hajusa – riigi selle hetke vajadusi perfektselt oma kuulsuseks välja mängida. Kui mõelda ainult sellele, et Wagner pani, ning on pannud kõik teised – riigid, valitsused, fondid ning eraisikud – kinni maksma oma meeletut karjääri, siis võiks talle lugupidamist avaldada kui esmajärgulisele mafioosole ja mitte kui heliloojale.
Kuues saade. Terroristid, nende akordid ja vaikus (6.04.2019)
Tegelikult on inimeste käitumise alused nende psüühikas, ja selles, millest nad ühiskondlikult võlutud on; kas on nende eetiliseks aluseks see, et ühiskond peab voolama vabalt ning inimesed selle sees olema piisavalt haritud, et teadlik olla oma valikute võimalustest ning nende tagajärgedest; või peab selle üle võtma ideoloogia mille kohuseks on inimesi nagu lapsi omavaldselt endale sobivas suunas viia. Kahekümnenda sajandi muusika valis nagu poliitika, mingi tee nende kahe vahel, ideoloogiat soovides - ning end vabaduseks maskeerides. Selle tulemus oli, et asjadel kadus nende tähendus, ning kõike sai hakata ümber nimetama ükskõik milleks muuks.
Seitsmes saade: Kui muusika inimeses sureb (13.04.2019)
Jüri Reinvere:
Nii nagu ühe riigi valitsuses toimub kõik see, mis on legitiimne riigis elavate inimeste keskkonnas, nii toimub kõik see sama kirikus, muusikute keskel, igal pool – ning alati üllatab kui esitatakse kirikule, muusikutele, kunstnikele või valitsustele nõudmised, et nad peaksid olema teistsugused nagu neid üleskasvatanud ühiskonnadki.
Nii jäävad need poolused: alalhoidvad ning avastavad; ilusad, kurjad ning head; ning inimesed kusagil nende vahel, võimelised julmusteks ja hoolimatuseks – ja ka soovideks, et laste elud võiksid ja peaksid olema paremad, kui endal on olnud. Ja on puhas illusioon, kui tundub, et sellest vastuolulisusest, mida üks inimene üldse on, peaks ühiskond olema kuidagi vaba.
Kaheksas saade: Korter oravatega ehk heliloojate salajased elud (20.04.2019)
Jüri Reinvere:
Legendi järgi istub helilooja oma tornis, ja mõtleb tarku mõtteid.
Tema ümber hõljuvad õhus, kergelt, lehvivalt, muusad, nende riided liiguvad üliaeglaselt ning helilooja nimetissõrm on iga-iga hetk puudutamas antimateeria kõige sügavamaid nurki, sest ta on tabanud maailma olemuse olulisima tõe.
Akna taga hõljub vaikselt üksik puu, või lumeväli, puu otsas elavad õnnelikult, nagu Paul Hindemithi korteri akna taga, paar oravaid, kes selles harmoonias iseenesestmõistetavalt osalevad ja heliloojale piiramatut inspiratsiooni valmistavad.
Puust treppidel käivad agaralt toateenijad, ja pühivad ära helilooja öisest palangust järele jäänud tolmu, nagu Beethoveni Missa solemnise kirjutamise ajal, kannavad välja solgipanged, vorstiklambrid, toovad sisse puhta vee, kasivad ära üleüldise segaduse, kuulavad helilooja pahuraid urinaid ... ning kuulajal ei ole mitte midagi muud teha, kui see kõik, mis üks helilooja on läbi elanud, kus ta kõik öösiti on mateerias ja antimateerias käinud, tundlikult vastu võtta, ja selle kaudu osaks saada maailma sügavamaist müsteeriumeist.
Üheksas saade: Kus sünnib muusika? (27.04.2019)
Jüri Reinvere:
Muusika ei sünni tänu heliloojatele, ka mitte tänu interpreetidele – muusika sünnib, nagu Velasqueze maalil, kusagil kõigi nende omavahelises kolmnurgas. Helilooja, esitaja, kuulaja. Üks ilma teiseta, või kolmandata, on välistatud, – ei piisa sellest et helilooja kirjutab sahtlisse, tal on vaja nii esitajat kui ka kuulajat.
Ei piisa sellest, et on olemas helilooja ning esitaja – kui pole olemas kuulajat, siis on muusika vaid tühi helide kogum, mida pole kellegi jaoks vaja ning siis võiks pidada ka näiteks koduloomi muusikale piisavaks publikuks: lõppude lõpuks nad ju kuulevad seda ja kui see neile ka midagi ei ütle ega vahenda, mis sellest.
Ei piisa ka üksinda publikust, vaid on vaja muusikuid ja kõiki neid, kes muusikute elu mõeldavaks teevad, kinni maksavad selle hariduse, selle ohverdamise ning peaaegu terve elu läbiva pühendumise.
Kümnes saade: ...Ja vaikus (05.05.2019)
Jüri Reinvere:
Sõnadeta, sõnumita muusika, mis jumalakoja aset peab täitma, tekib täpselt samal ajal kui kristlik usund omadega kriisi hakkab langema; seal kus Sõna – Vana Testamendi Sõna – kahvatub, seal täidab inimene selle ise oma tähelepanekutega, elu tühja ning tähjaga, väiksemate ning suuremate murede ning murekestega, sõnu nagu muusikalisi akorde mööda ühiskonda ringi visates ning nende üle pikemalt mitte peatuma jäädes – elu voolab ju edasi, nagu peatumatu vool, ning igasugune tagasimõtlemine oleks vaid ülespoole vett sõudmine.
Nii jäävad nad kolmekesi: Kord, inimese kord, tema akord, inimese akord; ning lõpus püha vaikus – justkui üks piibellik vastulause kõigele sellele, mida inimesed oma ajaloo sisse kirjutanud on; pealiskaudne ning tühine, ometigi igati täiuslik ja vaikus, tema enda peegelpilt ajaloo peeglis.
Jüri Reinvere Autor: Eleanor Boileau Clarke
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.