Nii nagu ühe riigi valitsuses toimub kõik see, mis on legitiimne riigis elavate inimeste keskkonnas, nii toimub kõik see sama kirikus, muusikute keskel, igal pool – ning alati üllatab kui esitatakse kirikule, muusikutele, kunstnikele või valitsustele nõudmised, et nad peaksid olema teistsugused nagu neid üleskasvatanud ühiskonnadki. Nii jäävad need poolused: alalhoidvad ning avastavad; ilusad, kurjad ning head; ning inimesed kusagil nende vahel, võimelised julmusteks ja hoolimatuseks – ja ka soovideks, et laste elud võiksid ja peaksid olema paremad, kui endal on olnud. Ja on puhas illusioon, kui tundub, et sellest vastuolulisusest, mida üks inimene üldse on, peaks ühiskond olema kuidagi vaba.