Kui räägime kultuurist ja kultuuripoliitikast, siis millest me õigupoolest räägime.
Tavaliselt räägime kultuurist laias antropoloogilises tähenduses, kultuurist kui eluviisist.
Kultuur on kõik see mida inimene teeb ja mida ta ei tee (jätab tegemata ühiskonnas kirjutatud või kirjutamata seaduste mõjul, traditsioone ja hoiakuid arvestades).
Riik tegeleb kultuurinähtuste kogumist üksnes kitsa osaga, sest see, mille tarbeks üks riik raha kulutab, ei saa lähtuda antropoloogilisest kultuurikäsitlusest, vaid on alati poliitiliselt määratletud ja järgib väärtusi ja eesmärke, mis ühiskond kultuurile esitab (nt kas kujundada ühtset ja homogeenset rahvusriiki või pluralistlikku, avatud ja sallivat ühiskonda või hoopis nii üht kui teist korraga?)
"Riiklik kultuurimääratlus" on alati normeeritud ja sisaldab eelistusi, valikuid ja valituid. See sisaldab "kaste" ja kultuuriruumi raamistamist. Selles on määratletud "hea seltskond" ja "lubatav aruteluviis".
Ühegi riigi kultuuripoliitika ei asu kunagi väljaspool ajastu ja riigi poliitilist diskursust.
Kultuuripoliitika hõlmab väga laia teemaderingi:
Kuidas ja mis printsiibil riiklikke valikuid kultuuris kehtestatakse?
Kes kujundavad kultuuripoliitikat, kas üksnes poliitikud ja ministeerium?
Mis on kultuuripoliitika eesmärgid? Ja palju muud.
Saates räägime järgnevatel teemadel:
Kultuurkapitali uutest tegevussuundadest, Eesti Kultuuripoliitika uute põhialuste dokumendi koostamisest Kultuur 2030, Tallinna Kunstihoone ja kunstielu sõlmküsimustest ning kultuurivälja rohujuure tasandi praktikute, loojate ja kultuurihariduse pakkujate muredest.
Kultuuripoliitika üle arutlevad:
Eesti Kultuurkapitali juhataja Kertu Saks (PhD), Kultuuripoliitika põhialuste Kultuur 2030 protsessi juht ja Kultuuriministeeriumi teatrinõuniku Katre Väli, Tallinna Kunstihoone juhataja Taaniel Raudsepp ja Jane Miller-Pärnamägi, Tantsukunsti, Tantsuhariduse ja Eesti Tantsuhuvihariduse Liitude juhatuse liige.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.