Hendrik Toompere sõnutsi on Rakvere teatri "Kasvatushoone" ja Eesti Draamateatri "Majahoidja" järjestikku esietendumine juhus, mitte teadlik kavatsus.
Koroonaviiruse tõttu lükkus üks lavastus edasi, seevastu teine toodi plaanitust aasta varem publikuni.
Meie praegust aega peab Toompere Pinteri tekstide jaoks erakordselt kõnekaks:
"Need tekstid sobivad ajahetke, kus meid ümbritsevas ühiskonnas on konfliktsuse, hirmu ja määratlematuse foon läinud ootamatult kõrgeks ning nii on meil ka juhtunud, olgu siis tervise, energia või sõjanduse valdkonnas.
Maailm, kus inimesed on üksteisega sõjajalal, loob soodsa pinnase Pinteri tekstide mõistmiseks."
Oluliseks peab Hendrik Toompere Pinteri näidendite puhul ka, et sealsed tegelased ei räägi kunagi seda, mida nad tegelikult mõtlevad. Nad ei teagi, mida tuleb rääkida ja ütlevad kõike ümber nurga.
Rakvere teatris sügisel esietendunud "Kasvatushoone" viib vaataja ühe suure asutuse ja selles töötavate ametnike juurde.
Lavastaja leiab, et soov süsteeme pidevalt uute seadustega täiendada ja parendada viib ülereguleerimiseni.
Keerukaks aetud süsteemid ja seadused hakkavad üksteisele vastu rääkima ning tekib olukord, kus ametnik ei teegi enam midagi, sest iga väiksemat sammu võib tõlgendada eksimusena. Samas ei kao inimlikud soovid ning kui tekib situatsioon, mida on võimalik iseenda huvides ära kasutada, siis seda ka tehakse.
Proovisaalis "Kasvatushoonega" töötades leidis trupp massiivselt paralleele meid ümbritsevast elust ning üsna kiiresti mõisteti, et tegu on väga ajakohase tekstiga.
Harold Pinteri huumor on sealjuures Hendrik Toompere arvates meeldivalt kirbe ja mõrkja maitsega.
Trupi eesmärk polnud lavastuses nalja teha, pigem taheti tõsidusega orgaaniliselt see huumor sünnitada:
"Loodetavasti "Kasvatushoone" lavastus annab saalis istuvale inimesele kergendustunde, et need mõtted, mis temal peas on olnud, polegi nii traagilised ning et ta pole ainuke, kes elu sellisena on kogenud. Kuna see kõik jõuab vaatajani läbi huumori, siis ma loodan, et tekib vabanev äratundmine – kõike on võimalik muuta ja kõigest puhta nahaga pääseda."
Veebruari alguspäevil Eesti Draamateatris esietendunud "Majahoidjat" saab Toompere arvates mitmeti vaadelda.
Seda võib käsitleda kui üht teadvuse projekti – lahinguvälja erinevate minade vahel ühe inimese teadvuses.
Toomperet innustas eelkõige aga mõte, et näidendi tegevuskohaks olev maja on kui uusarenduskeskus, mida kaks venda püüavad välja kujundada. Kuna nad ei saa kahe peale kokku seda maja valmis, võtavad nad majahoidjaks ühe elukogenud ja samas armetu inimese, kes peaks aitama neil kokku siduda selle äriplaani.
Samas on seda võimalik vaadelda ka kui väga sotsiaalkriitilist näidendit, milles saab veenduda, kuivõrd tänamatud võivad inimesed olla.
Majahoidjaks võetud Davies on küll tänulik, et ta tänavalt üles korjati, kuid hakkab ühel hetkel majas võimu võtma ning vendi üksteise vastu mängima.
Veel ühe suunana pakkus lavastaja välja mõtte, et Davies võib tegelikult olla nende vendade isa – seega on loo üheks teljeks, kas isa ja pojad leiavad omavahel kokkupuutepunkte ning suudavad koos midagi ära teha:
""Majahoidja" on selline määramatu sõnumiga näidend, millel on väga tugev energeetiline väli. Mina, kes ma sotsiaalset teatrit ja kunsti eriti ei kannata, olen siin jätnud ka selle sõnumi teadlikult välja sõnastamata. Näidata näpuga – vaadake, see lugu räägib sellest – seda soovin ma kõige vähem."
Saates rääkis Hendrik Toompere veel koostööst Rakvere teatri näitlejatega, põhjusest, miks ta otsustas Davies'e rolli "Majahoidja" lavastuses ise mängida ning sellest, kuidas aitas maalimine teda Pinteri lavastamisel.
"Teatrimaagia" külalisteks olid ka Linnateatri näitlejad Alo Kõrve ja Simo Andre Kadastu, kes jagasid muljeid veebruari lõpus esietenduva uuslavastuse "Aviaator" prooviprotsessist.
Ühtlasi tuli külla Eesti Draamateatri vanemlavameister Janno Jaanus, kes rääkis oma mõtteid ja kogemusi lavameistritööst.
Saate "Teatrimaagia" autor on Joonas Vatter.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.