Miina Härma (09.02.1864 – 16.11.1941) oli Eesti esimene professionaalne naishelilooja, esimene naisorganist ja esimene väljapaistev naiskoorijuht.
Hariduse sai Härma Peterburi konservatooriumis.
1894. aastal asutas Tartus segakoori, millest kujunes tollase Eesti kõrgeima tasemega kontsertkoor, kes esines ka väljaspool Eestit ning osales juba 1896. aasta üldlaulupeol.
1891. aastast alates on paljud Härma kooriteosed kuulunud üldlaulupidude kavva.
Tiia Järg:
“Miina Härma töö ja tegevus eestlase muusikahuvi ärgitamisel ja armastuse õhutamisel muusika vastu üldse olid 19.sajandi lõpukümnendil ja 20.sajandi esimesel kolmandikul tähelepandavalt olulised asjad.
Härma õpetas eestlasi orelikontserte kuulama, innustas eestlasi kooris laulma, seisis rahvusluse eest koolitundides ja laulupidudel.”
EMIK:
1895. aastast alates kogus Härma Eesti läänerannikul rahvaviise, korraldas maakondades laulupäevi ja -pidusid. 1901–1902 esines ansamblistina, sageli koos sopran Aino Tammega.
1903–1915 elas Kroonlinnas, oli klaveriõpetaja ja organist, 1915. aastal naases Tartusse.
1917–1929 töötas Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis muusikaõpetajana, mis kannab 1964. aastast Miina Härma nime.
Oli “Eesti Muusika Kuukirja”' peatoimetaja ja “Muusikalehe” toimetuse liige, toetas 1919. aastal koos Juhan Aaviku ja Harald Laksbergiga Tartu Kõrgema Muusikakooli rajamist.
Miina Härmat on valitud populaarse heliloomingu ja ühiskondliku aktiivsuse tõttu paljude kooride, seltside ja organisatsioonide auliikmeks.
1938 sai Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi, 1939. aasta kuulutati Härma-nimeliseks muusika-aastaks.
Saate kordus on eetris teisipäeval 11.veebruaril kell 16.05 ning see on järelkuulatav Klassikaraadio veebilehel.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.