Ooperi esimene ettekanne Eestis toimus 1939. aasta septembrikuus "Estonias". Postimees kirjutas 11 septembril :
"See ooper ei kuulu Puccini loomingu paremiku hulka ja ka ta sisu ja laad pole need, mis vastaksid praeguste meeleolude ja tungide pakitsustele. Avaetendust austas ka vabariigi president ja orkester mängis hümni. Publiku tungi ei olnud."
Selle hinnanguga ei nõustu professor Leo Normet, kes arvustas ooperi teist ettekannet Eestis aastal 1995.
""Turandot" on mitte ainult Puccini viimane ooper, vaid ka viimane ülemaailmsesse ooperirepertuaari kuuluv teos," leiab Normet Hommikulehes 12. mail 1995.
Muinasjutuline Hiina printsess Turandot on ooperiajaloos küllaltki ainukordne naispeategelane, kes vihkab mehi ja ei tunne armastust. Tal käib printse kosilasteks, aga kõigil raiutakse pead maha, sest nad ei suuda lahendada printsessi antud kolme mõistatust.
Ooperi kõige sümpaatsem tegelane on Liù, kes puistab oma südant I vaatuse aarias "Signore, ascolta", mis põhineb pentatoonilisel hiina laulul "Sian Chok" ning mõjuvas III vaatuse topeltaarias.
Calàfi kangelaslikust III vaatuse aariast "Nessun dorma" on saanud lootuse ja vastupidavuse hümn ka väljaspool ooperimaju.
Puccini eluküünal kustus talvel 1924 ja ooperi Turandot lõpuosa jõudis ta ainult visandada. Ooperi esietendusel 26. aprillil 1926 Milano La Scalas lõpetas legendaarne Arturo Toscanini ooperi ettekande Liù surmastseeniga ning pöördus publiku poole sõnadega:
"Sellel kohal katkestas surm ooperi kirjutamise, mida maestro ei jõudnud lõpule viia."
Edaspidi on ooperit mängitud helilooja Franco Alfano kirjutatud lõpuga.
"Toscanini sai aru, et ooper lõppeski tegeliku peakangelase elust lahkumisega. Just Liu kehastab ooperis tõelist armastust, mis ületab isegi surmahirmu," kirjutas Leo Normet.
Osatäitjad:
Printsess Turandot (sopran) – Marina Lapina (Venemaa)
prints Calaf (tenor) – Gianfranco Cecchele (Itaalia)
Orjatar Liù (sopran) – Pille Lill
vürst Timur (bass) – Georgi Seleznjov (Venemaa)
keiser Altoum (tenor) – Rostislav Gurjev
suurkantsler Ping (bariton) – Eduards Cudakovs (Läti)
ülemnõunik Pang (tenor) – Guntars Rungis (Läti)
peakokk Pong (tenor) – Ivars Krastinš (Läti)
Mandariin (bariton) – Tarmo Sild
Estonia Teatri Ooperikoor, Eesti Poistekoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Arvo Volmer.
Ooperi salvestas 1995. aasta 27. aprillil Eesti Raadio, salvestuse toimetaja oli Tiina Kuningas, helirežissöör Maris Laanemets.
Saate valmimisele aitasid kaasa Jüri Kruus, Heli Teedla ja Marion Leppik. Sisukokkuvõte Eesti Kontserdi kavalehel kirjutas Maia Lilje.
Saate teevad helioperaator Katrin Maadik ja toimetaja Anne Aavik.
Sisukokkuvõte
Ooperi tegevus toimub muinasajal Hiinas.
I vaatus
Mandariin loeb Pekingi keisripalee juurde kogunenud rahvahulgale ette keisri määruse: tema tütar, printsess Turandot, abiellub mehega, kes suudab lahendada kolm printsessi antud mõistatust. Kes sellega toime ei tule, peab surema. Sel aastal on juba 12 noormeest eluga hüvasti jätnud, teistele hoiatuseks kõlguvad Hiina müüri ääres nende teibasse torgatud pead ja Pärsia printsi ootab ees hukkamine. Rahva hulgas on ka Tatari kuningas Timur oma orjatari Liùga. Pime kuningas kaotab tasakaalu ja teda toetab noormees, kes osutub tema pojaks Calafiks, kes samuti imekaunist printsessi näha ihkab. Rahvas palub Turandotil oma järjekordsele ohvrile halastada, kuid printsess on kõigutamatu. Calaf on neiu ilust lummatud ja otsustab samuti õnne proovida ning printsessi esitatud küsimustele vastuse leida. Timuri ja Liù palved on asjatud. Liù, kes Calafi salaja armastab, keelitab teda linnast lahkuma, kuid Calaf ei tagane oma otsusest – hommikul tahab ta printsessi palge ette astuda.
Vaatuse tuntumad aariad on Liu aaria "Signore ascolta", milles Liu palub Calafi mitte riskida ja jääma oma isale toeks ja Calafi vastus Liùle – "Non Piangere Liu" – Ära nuta, Liu.
Calaf palub Liul oma vana isa eest hoolitseda, kui ta surema peaks.
Väljakule saabuvad kolm veidrat maskidega tegelast – keisri ametnikud Ping, Pang ja Pong. Nad etendavad rahvale maskimängu, hoiatades printsessi eest, kuid Calaf ei tagane enda otsusest ja annab gongilöökidega teada, et on järgmine, kes julma printsessi palge ette astub.
II vaatus
Teises vaatuses arutavad keiserlikud ministrid Ping, Pang ja Pong riigi olukorda. Nad pole rahul sellega, et peavad teenima keisrit ja printsessi, kes kergekäeliselt inimesi surma saadavad. Nad pöörduvad abipalves taevakuningas Tiigri poole, et see aitaks Hiinas luua rahu ja saadaks kosilase, kes printsessi mõistatustele vastuse leiaks ja ta taltsutaks.
Pidulike hümnihelide saatel ilmuvad keiser Altoum ja printsess Turandot.
Õpetatud mehed kannavad siidirulle, millel on mõistatuste vastused.
Taas loetakse ette printsessi määrus, milles ta teatab, et kättemaksuks esiemale 1000 aastat tagasi osaks saanud kannatuste eest, mille põhjustas vägivaldne vallutaja, tõotab Turandot mitte kunagi ühelegi mehele kuuluda. Turandot pöördub rahva poole kuulsas aarias "In questa Reggia", milles kinnitab oma otsust iidsele printsessile tehtud kannatuste eest kätte maksta ja tatarlastest vallutajatele mitte kunagi andestada: "Mitte keegi ei saa mind endale. Minus tõstab taas pead puutumatu naise uhkus. Oo võõramaalane- keegi ei alista mind eales. Mõistatusi on kolm, elu on üksainus!"
Teatavaks saab esimene mõistatus: Mis on see pettekujutelm, mis inimeste südametes igal ööl sünnib ja päeval taas sureb? See on Lootus, teab Calaf vastust. Teine: Mis põleb, kuid pole tuli? See on veri, vastab Calaf.
Kolmas: Mis on nagu jää, mis kiretules veelgi enam tardub, kuid mis printsi kõrvetab? See on Turandot, vastab Calaf.
Rahvas juubeldab, sest ometi leidus mees, kes printsessi mõistatused lahendada suutis. Printsess palub, et teda võõrale naiseks ei antaks, kuid keiser, kes on tüdinenud printsessi tujukusest ja lõpututest mõrvadest, jääb endale kindlaks; ka rahvas toetab teda. Kuid Calaf ei soovi sunnitud armastust. Ja nii annabki nüüd tema Turandotile mõistatuse- kui printsess arvab hommikuks ära tema nime, siis on ta valmis printsessi vabaks andma ja ise surema. Koor kiidab tundmatut ja ülistab keisrit.
III vaatus
On saabunud öö. Keisripalees ei maga keegi, sest printsess on andnud käsu leida inimene, kes tundmatu nime teab. Ka Calaf ei saa und, sest ei suuda unustada kaunist printsessi. Ja siinkohal kõlab ooperi tuntuim aaria – "Nessun dorma" – ärgu keegi magagu, ka sina printsess, vaata armastuses ja lootuses säravate tähtede poole, laulab Calaf.
Talle lähenevad kolm maskides meest ja püüavad temalt ta nime teada saada. Turandoti ette viiakse kinniseotud Timur ja orjatar Liu, kuna neid nähti tundmatuga juttu ajamas. Mõlemad vaikivad, kuid et väetit vanameest piinadest päästa, astub Liu ette ja ütleb, et tema teab tundmatu noormehe nime, kuid ta ei ütle seda kellelegi. Kui Turandot küsib, mis annab talle eneseohverduseks jõu, vastab ta, et see on armastus. Turandot otsustab, et Liul tuleb selle eest surra. Enne seda kõlab Liu lahkumisaaria "Tu che di gel sei cinta" Enne veel kui hommik koidab, sulgen ma väsinud silmad.
Liu haarab oda ja surub selle endale rindu. Calaf sunnib Turandoti oma julma kätetööd – Liu surma – pealt vaatama, kuid Turandot ei leebu, vaid kinnitab endiselt, et tema süda ei kuulu kunagi ühelegi mehele. Calaf haarab ta oma käte vahele ja suudleb teda. Alles nüüd on Turandot võidetud. Calaf avaldab nüüd oma nime ja kinnitab, et jääb Turandotiga.
Koos asuvad nad keisripalee ette kogunenud rahva ette. Keisri ja inimeste poole pöördudes teatab Turandot tundmatu nime – see on Armastus, mis on surmast tugevam.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.