"Minu vaene lemmik Pergolesi suri just tiisikusse, kuid tema Stabat Materit peetakse ladina muusika meistriteoseks."
Kui prantsuse kirjanik Charles de Brosses 1739. aastal Napolit külastas, kurvastas ta helilooja Giovanni Battista Pergolesi lahkumise pärast. 18. sajandi lõpuks oli Pergolesi kuulutatud "muusika Rafaeliks ja Vergiliuseks" ning tema kaks kuulsaimat teost, 1733. aasta intermezzo "Teenijanna-käskijanna" ja vahetult enne surma lõpetatud kannatusaja teos "Stabat Mater" kinnitanud end jäädavalt püsirepertuaari.
Pergolesi ajastu Napoli oli võimsate äärmuste linn: vaesusest, haigustest, maavärinatest ja vulkaanipursketest räsitud, kuid samas suurepärane oma uhkete barokkehitiste, ooperiteatrite ja muusikast kõlavate kirikutega. Napoli kuldajastu kõlapilt ulatus populaarsetest lauludest traagiliste ooperite ja napoli dialektis koomiliste ooperiteni. Eelkõige ujutas linna vaimulik muusika, mis voolas läbi selle tänavate religioossetel rongkäikudel ja pühade draamade esitamisel, imbus läbi kirikute, kabelite ja oratooriumide seinte.
Ladinakeelne poeem Stabat mater dolorosa on emotsionaalne kirjeldus Neitsi kannatustest risti jalamil. Vaatamata vormilisele rangusele plahvatab luuletus piinadest ja lõhestavast leinast. Traditsiooniliselt laulsid ilmalikud vennaskonnad teost pidulikes usurongkäikudes, kuid hiljem lisati see Püha Neitsi Maarja Seitsme Kurbuse püha liturgiasse. Legendi järgi kirjutas Pergolesi oma teose vahetult enne surma ülla Napoli vennaskonna: Seitsme Kurbuse Neitsi rüütlite jaoks Tõenäoliselt oli see mõeldud nende samanimeliseks pidupäevaks San Luigi di Palazzo kirikus, kus Pergolesi patroonil – Carafa di Maddaloni hertsogil – oli privaatne kabel. Võib-olla oli see mõeldud asendama Alessandro Scarlatti varasemat teost sama vennaskonna jaoks, kuna mõlemad teosed on mõeldud sarnaselt säästlikule esituskoosseisule: kaks soolohäält, keelpillid ja basso continuo.
Stiililiselt kordas Pergolesi oma koomilise intermezzo La serva padrona (Teenijanna-käskijanna) lüürilisi meloodiaid ja läbipaistvaid tekstuure. 18. sajandi kuulajate jaoks olid eriti vastuolulised tantsurütmid, sünkoobid, mängumotiivid ja dekoratiivsed trillerid, mis tundusid leinast koormatud teksti trivialiseerivat. See on siiski 26-aastase helilooja südantlõhestav mõtisklus surmast ja kannatustest, kes on liigagi teadlik elu haprusest.
Albumile on salvestatud ka Pergolesi Laudate pueri (1734) ja Confitebor tibi Domine (1732) kus teeb kaasa Lugano itaaliakeelse ringhäälingu Radio Svizzera di Lugano koor.
Stuudios on Anne Aavik.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.