Rostrumi põhikategoorias osaleb Evelin Seppari segakoorile loodud teos "Iris" (2024).
2024. aasta veebruaris toimus Saksamaal Dortmundi kontserdimajas Arvo Pärdi loomingule pühendatud festival "Zeitinsel Arvo Pärt". "Iris" on loodud selle festivali jaoks Dortmundi kontserdimaja tellimusel. Teose esitasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tõnu Kaljuste.
Teksti autor on Jaan Kaplinski (1941–2021) ja see pärineb tema 1967. aastal ilmunud kogust "Tolmust ja värvidest".
Üles
juurtest latva
alt õitest üles õitesse
kerkib sinine värv
üles
kuni päris ära
sinna suurde sinisesse
päris üleval päris kõrgel
kuhu
sa voolad sinine jõgi
silmade ees
läbi silmade
Iris
Iris sibirica
Kaplinski oli üks eesti kultuuriloo kõige laiema haardega intellektuaale, luuletaja, filosoof ja kultuurikriitik, kes mõtles ja kirjutas mitmes keeles ning käsitles oma loomingus väga erinevaid teemasid, keskendudes globaalküsimustele.
Tema looduseteemalised ning inimeseks olemise küsimusi puudutavad luuletused on Evelin Sepparit saatnud juba aastaid. "Iris" köitis heliloojat ühelt poolt oma väga kitsa maailmaga, mis samas avaneb läbi vaataja silmade piiritusse.
Klassikaraadio salvestas teose Eesti esiettekande 3. mail 2024 Tartu Pauluse kirikus festivalil Balti & Eesti Muusika Päevad. Esitas Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigendiks Mai Simson.
Noortekategoorias võistleb Gregor Kulla klaverile, magnetitele ja elektroonikale loodud "wait, i'm forgetting something" ("oota, mul läks midagi meelest") (2024).
Teos kujutab unustamist, tänu millele on meil võimalik end ümbritsevat tajuda. Kuid mis vahe on millegi tahtlikul unustamisel ja sellel, kui miski kaob meelelt nõnda, et tallele jääb vaid ase ja tunne, et midagi on kaduma läinud, et on unustatud?
Unustamise ja meenutamise motiiviks on teose algul kõlav märguandeheli või äratuskell, kuidas kellelegi, mis mõjub kui teravik: mida ma pidin tegema? Neodüümmagnetitega klaverikeeltel mängitav kontuur kostub kõrva vaid läbi vajumise, kustumise. Otsekui oleks tarvis unustada, et midagi üldse teada. Teada mida?
Teos on kirjutatud pianist Kirke Karjale ning selle esiettekanne kõlas festivalil "Klaver", mille fookus oli naispianistidel ja -heliloojatel. Klassikaraadio salvestas teose esiettekande 24. oktoobril 2024 Estonia kontserdisaalis.
Ma olen unustanud, just nagu me kõik. Unustanud tolle hetke maitse ja lõhna, inimesed mu ümber, asjad seal toas. Olen unustanud päeva ja kellaaja, oma mõtted ja tunded, valguse intensiivsuse kõige esimestel hetkedel. Võib-olla ma lihtsalt pidin unustama? Nägin ju kõike esimest korda, kõik oli liiga erinev, liiga uus, liiga intensiivne, nõnda et ma ei saanudki seda salvestada. Pidin unustama, kõik unustama. Mul tuli tühjendada mälu, et teha ruumi ülejäänule – tulevasteke asjadele, sellele, millest peagi saab mu minevik, ja kogu maailmale. Tühjendada selleks, et iga kogemus võimalikuks teha. Pidin unustama, kõik unustama, et suuta tajuda iseennast.
Emanuele Coccia "Metamorfoosid" (2020), prantsuse keelest tõlkinud Mirjam Lepikult.
Rahvusvaheline heliloojate rostrum (International Rostrum of Composers) on alates 1954. aastast olnud üks olulisemaid platvorme nüüdismuusika levikuks ja tutvustamiseks.
Seal esitletud teoseid levitatakse Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) liikmesriikide kaudu kümnetes raadiojaamades.
Eesti osalust rostrumil koordineerib Klassikaraadio, kelle vahendusel on varem tutvustatud ka rida teisi eesti heliloojaid: Liisa Hõbepappel, Liisa Hirsch, Madli Marje Gildemann, Maria Kõrvits, Helena Tulve, Ülo Krigul jt.
Rostrumil osalemine loob eesti heliloojatele rahvusvahelise nähtavuse ja aitab kaasa meie nüüdismuusika tutvustamisele maailmas.
Evelin Seppari ja Gregor Kulla helilooming kõlab rostrumil esmakordselt.
Tänavusel rostrumil osalevate teoste autoritega vestleb saatejuht Johanna Mängel.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.