Gaetano Donizetti koomiline ooper ‟Rügemendi tütar” (La Fille du régiment) on itaalia helilooja esimene ooper, mis tuli lavale 19. sajandi alguse maailma ooperipealinnas Pariisis.
Rügemendi poolt üleskasvatatud leidlaps Marie südantsoojendav armastuslugu Tonioga, võitis kiiresti koha maailma ooperiteatrite püsirepertuaaris.
Ooperi tegevus toimub kunagi Austriale kuulunud Tiroolis, ja on seega Viini Riigiooperi lavale otsekui loodud. Laurent Pelly’i ajatu lavastus on sobivaks raamiks Donizetti meistriteosele, mille mitmed muusikalised numbrid on saanud ooperihittideks.
Kahevaatuselise Donizetti koomilise ooperi aluseks on Jules-Henri Vernoy de Saint-Georges’i ja Jean-François Bayard’i libreto.
Esiettekanne toimus 11. veebruaril 1840 Opéra-Comique’s Pariisis.
Konkurentide poolt sai teos karmi kriitika osaliseks. Berliozi arvamus oli eriti hävitav.
Ta nimetas seda varasemate ooperite jäljenduseks ja süüdistas Donizettit plagiaadis, samuti polevat ooperis uusi ideid. Donizetti, kes samal ajal kirjutas ja valmistas ette seitset erinevat ooperit erinevates Pariisi teatrites, ei olevat pühendanud piisavalt tähelepanu teose muusikale ja alahindavat prantsuse publikut, keda aga Berliozi väljaütlemised ei kõigutanud.
‟Rügemendi tütar” võeti ülihästi vastu ja kuni 1914. aastani esitati seda Opéra-Comique’s ligi 1000 korda.
Itaaliakeelse versiooni esietendus toimus Milano La Scala’s Pariisiga samal aastal.
Ooperi sisu on üsna lihtsakoeline, muusika muretult särav ja tegelaskujud sümpaatsed.
‟Rügemendi tütre” populaarsuse põhjuseks on ka prantslaste patriotismi äratamine, lipulehvitamisstseenid ja muidugi armastus.
Näiteks sõdurite võidukoor ‟Rataplan, Rataplan,” ja lõpuaaria ‟Salut à la France,” tuletas pariislastele meelde riigi militaarajaloo silmapaistvamaid hetki.
Sõdurite koorid vahelduvad armastusstseenidega, kõik see kokku on rütmikas, hoogne ja elurõõmus.
‟Rügemendi tütres” leiab sarnaseid jooni Donozetti teise koomilise ooperi ‟Armujoogiga”.
Vürtsi lisab eriti Marie koomiline laulutunni stseen. Aariate ja ansamblite vahele on pikitud kõnedialoogid.
Originaalis toimub ooperi tegevus 19. sajandi alguses, ajal mil Prantsusmaa okupeeris Tirooli piirkonna.
Rügemendi köögis tegutseb peategelane Marie, kes on armunud kohalikku noormehesse Toniosse, keda kahtlustatakse spionaažis.
Sõdurid nimetavad leidlast Mariet hellitavalt rügemendi tütreks ja on võtnud ta enda kaitse alla.
Ooper algab särava avamänguga.
I vaatus
Tegevus toimub markiis Berkenfeldi lossi lähistel Tirooli mägedes.
Seersant Sulpice juhitud prantsuse armee 21. rügement on oma tütrena üles kasvatanud orvuks jäänud Marie, kelle elu päästis noor šveitslane Tonio.
Marie on neiuks sirgunud ja temasse armunud. Toniot, kes Mariega sageli kohtub, süüdistatakse spionaažis.
Marie astub tema kaitseks välja.
Tonio põgeneb ja tahab Mariega abielluda, kuid seersant Suplice käsul tohib rügemendi hoole all sirgunud tüdruk abielluda ainult 21. rügemendi sõduriga.
Markiis Berkenfeld, kes on teel Austriasse oma lossi, palub seersanti, et keegi saadaks teda lahingupiirkonnast välja.
Kuuldes markiisi nime, meenub seersandile, et kui Marie lapsena lahinguväljalt leiti, oli tüdrukul kaasas kiri.
Kirjast selgub, et Marie on tegelikult markiis Berkenfeldi kunagi kaduma läinud õetütar. Marie, kes on üles kasvanud meeste seltskonnas ja kelle käitumine seetõttu peenele markiisile üsna robustne tundub, jätab armsaks saanud rügemendi ja Tonioga hüvasti ja asub elama lossi taasleitud sugulaste juurde.
Markiis lubab teda kasvatada ja korralikule neiule sobiliku hariduse anda. Marie – “Il faut partir”.
II vaatus
Tegevus toimub markiis Berkenfeldi lossis.
Markiis on otsustanud oma kasvandiku hertsog Carkentorpile mehele panna.
Kuigi Mariest on saanud jõukas tüdruk on tema ainsaks rõõmustavaks meelelahutuseks suhtlemine vana Sulpicega, kes on haavatasaamise tagajärjel invaliidiks jäänud ja elab nüüd samuti lossis, kus markiis näeb kurja vaeva, et lihtsates oludes kasvanud neiule häid kombeid õpetada ja hertsoginna pojale mehele panna.
Markiis annab neiule ise laulutunde, kellele meeldib klassikalisse laulutreeningusse marsilaule pikkida.
Saatusega leppimist kergendab Marie sõjaväelise marsimuusika kuulamisega.
Rügement, kus Marie üles kasvas, asub lossi lähedale laagrisse.
Toniost, kes kunagi Marie elu päästis ja kellesse Marie armus, on saanud ohvitser samas rügemendis.
Tonio soovib Mariega abielluda, kuid markiis, kes on korraldanud Marie abielu hertsoginna pojaga ei ole sellega nõus.
Markiis tunnistab Sulpicele, et Marie on tegelikult tema ebaseaduslik laps, kelle õnn on talle kõige tähtsam.
Sulpice ei jäta uudist enda teada ja räägib sellest ka Mariele, nii et kui hertsoginna ja ta poeg pulmaasju arutama tulevad, otsustab Marie oma taasleitud ema soovil abielluda mehega, keda ta ei armasta.
Kui ta on juba valmis abielulepingule alla kirjutama, tuleb endist rügemendi tütart päästma Tonio koos sõduritega.
Marie rõõmustab ja viskub Tonio käte vahele.
Tonio palub markiisilt Marie kätt. Hertsoginna on sellisest käitumisest šokeeritud ja otsustab loobuda plaanist oma poega Mariega naida.
Markiis, kes on hakanud Maried armastama nagu oma tütart, ei jää lõpuks üle muud kui tunnistada, et Marie on tema ebaseaduslikult sündinud laps.
Peened külalised on üllatunud, kuuldes, et nende väljavalitu on olnud rügemendi köögitüdruk. Marie aga väidab, et ainult tänu rügemendile on ta elus ja jääb neile alatiseks tänuvõlglaseks.
Markiis on Marie aususest ja südamilkkusest liigutatud ja otsustab eelistada Marie tulevase abikaasana Toniot.
Finaalis kõlab ülistus Prantsusmaale ja ta vapratele sõduritele.
‟Salute a la France”.
Marie – sopran Sabine Devieilhe
Tonio – tenor John Tessier
Sulpce – bass Carlos Álvarez
Markiis Berkenfeld – metsosopran Marjana Lipovšek
Ülemteener Hortensius – bass Marcus Pelz
Hertsoginna Carkentorp (kõneroll) – Donna Ellen
Viini Riigiooperi koori ja orkestrit juhatab Evelino Pidò
Etendus toimus 13. jaanuaril 2018 Viini Riigiooperis.
Kommenteerib Tiina Kuningas.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.