Otseülekanne kõlab Klassikaraadio eetris reede õhtul kell 19.
Vahendavad toimetaja Anne Prommik ja helirežissöör Aili Jõeleht.
Samuel Saulus on üks sõjajärgse põlvkonna silmapaistvamaid muusikuid Eestis.
Isiklik sarm, selge mõtlemisvõime ja oskus suhelda oma pilli kaudu publikuga tegid temast suure eesti flöödilegendi.
Saulus oli julge algataja ja artistlik teostaja, kes inspireeris nii heliloojaid kui kaasmuusikuid.
Samuel Saulus sündis Tallinnas metodistikiriku pastori perekonda, kus muusika oli au sees.
Nende kodus oli mitmeid pille viiulist harmooniumini, mis sai ka poisi esimeseks instrumendiks – tema enese sõnul siis, “kui jalad juba kandsid.”
Kui ta neljateistkümneselt Tallinna Muusikakooli katsetele ilmus, sooviga klaverit õppida, leiti, et sellega alustamiseks on hilja ja soovitati valida mõni puhkpill.
“Otsus tuli kiirelt – flööt, see orkestripartituuris esimene instrument, seda mängivad ju inglid,” on Saulus meenutanud.
Õpingute algusest aastal 1947 kuni konservatooriumi lõpetamiseni 1957, oli tema ainsaks flöödiõpetajaks Elmar Peäske, kes on ühes hilisemas meenutuses iseloomustanud teda tõsise, tahte- ja sihikindla õpilasena, mida tõendab seegi, et ta oma meisterlikkust lihvida soovides õpinguid jätkas: aastail 1960–64 Leningradi Riikliku Konservatooriumi aspirantuuris Boriss Trizno juhendamisel ning 1965. ja 1968. aastal Ida-Berliinis Immanuel Lucchesi juures, kus ta keskendus enim Johann Sebastian Bachi teoste interpretatsioonile.
Saulus esitas julgelt barokkmuusikat, mis 1960ndate Nõukogude Liidus polnud sugugi tavapärane. Samuti inspireeris ta Eesti heliloojaid – Eduard Tubin kirjutas talle flöödisonaadi, Ester Mägi aga pühendas talle oma “Duod rahvatoonis”.
Samuel Saulus sai kohe peale konservatooriumi tööle toonasesse raadioorkestrisse ja oli ligi 27 aastat ERSO kontsertmeister.
Samuti mängis ta Jaan Tamme nimelises puhkpillikvintetis, olles selle kunstiliseks juhiks 35 aastat. Tema initsiatiivil sündisid nii 1960. aastal Tallinna Kammerorkester kui 20 aastat hiljem ansambel Barocco Revaliensis.
Flötisti huvi džässi ja estraadimuusika vastu viis ta mängima nii Emil Laansoo ansamblisse kui Uno Naissoo juhitud ansamblisse Metronoom.
Alates 1976. aastast töötas ta ka õppejõuna Tallinna konservatooriumis, olles eeskujuks ja õpetajaks paljudele Eesti tuntud flöödimängijatele.
Sauluse kolleeg ja tema mantlipärija flöödirühma kontsertmeistrina ERSOs ning partner muusikas Jaan Õun on öelnud:
“Ta oli hea kolleeg, sõber, eeskuju, õpetaja – neid sõnu võiks veelgi ritta seada. Väärtuslikuks pean, et sain pea kakskümmend aastat istuda orkestris tema kõrval. See oli targa inimese, targa kolleegi kõrval olek, mis jääbki mind mõjutama – ju ma õppisin temalt peale pillimängu ka elamise ja suhtlemise kunsti. Nagu tipp-pillimeeste puhul kogu maailmas on midagi kadedaks tegevat, erilist, jäljendamatut – nii ka Sauluse juures. Eelkõige oli see tema eriline toon, tämber, eriline vibraato. See polnud pillimäng – see oli nõidumine, see oli olemine muusikas.”
ERSOs mängib täna üks tema õpilastest, Mihkel Peäske, kes on solistiks Debussy “Fauni pärastlõunas” ja Raveli süidis “Daphnis ja Chloe”.
ERSO ees esineb täna ka Frankfurdi Raadioorkestri ja Euroopa Kammerorkestri sooloflötist Clara Andrada de la Calle, kes esimest korda käis Eestis Paavo Järvi kutsel, mängides üle-eelmisel aastal Pärnu Festivalil.
Oma põlvkonna üks silmapaistvaimaid flöödimängijaid sündis Hispaanias Salamancas, alustas muusikaõpinguid kohalikus muusikakoolis Pablo Sagredo ja Magdalena Martínezi juhendamisel ning jätkas tänu Hispaania kultuuriministeeriumilt ja Londoni Wall Trusti fondilt saadud stipendiumidele Genfi konservatooriumis professor Emmanuel Pahud’ ja professor J. D. Castelloni, samuti Londoni Kuninglikus Muusikakolledžis Jaime Martíni juhendamisel.
Clara Andrada de la Calle on olnud flöödirühma kontsertmeister paljudes mainekates orkestrites, sh London Symphony Orchestra, London Philharmonic, Rootsi Raadio sümfooniaorkester, Rotterdami Filharmoonikud, Põhja-Saksa Ringhäälingu Elbphilharmonie orkester, ning on mänginud selliste maailmakuulsate dirigentide käe all nagu Nikolaus Harnoncourt, Valeri Gergijev, Colin Davis, Bernard Haitink, Vladimir Ashkenazy, Myung-whun Chung, Lorin Maazel jt.
Kammermuusikuna esineb ta pidevalt koos selliste koosseisudega nagu Hindemithi Puhkpillikvintett, Auryn-kvartett, Miró Puhkpillikvintett, Plural Ensemble, Trio Arbós ja Duo Neopercussión.
Solistina on ta esinenud nii oma praeguste koduorkestrite Euroopa Kammerorkestri ja Frankfurdi hr-Sinfonieorchesteri kui ka Tenerife sümfooniaorkestri ning Castilla ja Leóni sümfooniaorkestri ees, viimasega käis ta ka turneel Colombias ja Dominikaani Vabariigis ning salvestas oma esimese CD, millel kõlavad Hispaania ja Lõuna-Ameerika heliloojate flöödikontserdid.
Ta on juhendanud meistrikursusi mitmetes koolides, sh Londoni Kuninglik muusikakolledž, Tel Avivi Buchmanni-Mehta muusikakoolis, Valencia, Zaragoza, Badajozi ja Salamanca konservatooriumides, juhendanud muusikuid noorteorkestrites ning töötanud flöödiõppejõuna Baskimaa muusikakõrgkoolis Musikene.
Kavas:
- Richard Strauss – Serenaad Es-duur, op. 7 13 puhkpillidele
Mihkel Peäske, Linda Vood flööt
Guido Gualandi, Heli Ernits oboe
Signe Sõmer, Marten Altrov klarnet
Peeter Sarapuu, Rene Sepalaan fagott
Martin Tuuling kontrafagott
Ye Pan, Kalmer Kiik, Tõnu Künnapas, Valdek Põld metsasarv - Wolfgang Amadeus Mozart – Flöödikontsert G-duur
------------ Vaheaeg -------------
- Claude Debussy – Prelüüd “Fauni pärastlõuna” (Prélude à l’après-midi d’un faune, 1894)
Flöödisoolo: Mihkel Peäske - Maurice Ravel – Süit nr 2 balletimuusikast “Daphnis ja Chloe” (Daphnis et Chloé, 1912/1913)
- Päeva algus (Lever du jour)
- Pantomiim (Pantomime)
- Üldine tants (Danse générale)
Flöödisoolo: Mihkel Peäske
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsertmeister on Arvo Leibur, juhatab Neeme Järvi.
Kontserti vahendavad toimetaja Anne Prommik ja helirežissöör Aili Jõeleht.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.