Stuudiosse tuleb jalgpalliajakirjanik Indrek Schwede, kes annab praegu toimuvate jalgpalli maailmameistrivõistluste taustal Klassikaraadiole pikema intervjuu.
Räägime pallimängu ajaloost ja kujunemisest, jalgpallurite tööst ja ohtudest palliplatsil ja spordiala mõõtmetest raha-, äri- ja poliitikamaastiku kõrval.
Usutlus on eetris esmaspäeval, 25. juunil kell 13.
Kell 14 on aga stuudios hinnatud kooridirigent ja laulupidude üldjuht Toomas Voll, kes tähistas hiljuti oma juubelisünnipäeva.
"Jalgpall on omaette maailm spordimaailmas," ütleb tunnustatud Eesti jalgpalliajakirjanik Indrek Schwede.
"See mäng on ülim spordiala, mis ei tee mingeid allahindlusi kellelegi teistele ega vaevu koostööd tegema isegi televisiooniga. Pigem tele peab oma tööreegleid jalgpallimängu järgi kohandama."
Jalgpallist rääkides tuleb eristada Euroopa jalgpalli ja Ameerika jalgpalli.
Mõlema spordiala tunnuseks on kõrgliigas tegutsemine, kuid tegemist on siiski erinevate mängudega.
Euroopa jalgpall, mille suured maailmameistrivõistlused on kaasanud praegu miljonid spordihuvilised, ulatub oma ajaloos mitme tuhande aasta taha.
"Üks mängu suurimaid ja vanimaid pesapaiku on Itaalia, kus jalgpall keelati ära mängu vägivaldsuse tõttu," räägib Indrek Schwede.
"Firenses pidavat tänaseni olema säilinud väljakunurkadel hiiglavanad sildid, mis keelavad jalgpallimängu."
Roomlased mängisid jalgpallilaadset mängu armees, ka vanades keldi kultuurides on mäng säilinud üsna metsikul kujul.
Kaasaegse jalgpalli sünnikoht on Briti saared, kus eelmisel aastatuhandel mängiti jalgpalli veel üsna brutaalsel kujul.
"Mängiti väga erinevates koosseisudes ja mängisid nii mehed kui ka naised. Hiljem jõudis pallimäng linnadesse tekitades palju pahandust, sest kitsastel linnatänavatel (sageli) purjuspäi jalgpalli mängides pühiti teelt kõik ning kaupmehed kannatasid suurt kahju. Lisaks köitis jalgpalliga kaasnev kirg liigselt ka vibulaskjate tähelepanu, kes pidid linnamüüril vahti. 14-17 sajandil keelati jalgpalli mäng ära kolmekümnel korral," selgitab Schwede.
Linnade arenedes hakati ehitama ka staadione, kus pallimängu pealtvaatajateks kogunes töölisklass nädalalõppudel ning moodne ärimudel oma algsel kujul oli sündinud. Täna ühendab jalgpall miljoneid inimesi, selle taha on rakendatud omaette tööstus, mis ulatub staadioni muruniidukitest mängu kihlveokontorite ja vaatajate blogideni. Jalgpallimängu mõõtmed on üüratud.
Jalgpallimängus kehtivad reeglid, mis on välja kujunenud aastasadade jooksul.
Üks tähtsamaid mängijate distsipliini tagavaid võimalusi mängus on kohtuniku kasutada kollane ja punane kaart.
Idee selliste kaartide käibelevõtmiseks tekkis ühel kohtunikul, kes ei suutnud vilistades ühel meistrivõistlusel jalgpallureid ohjata ning autosõidul ristmikul valgusfoori taga peatudes tekkis tal idee, mida täna tunneme kollase ja punase kaardi kasutamisena.
Kui esialgu peeti jalgpallimatše töölisklasside ja madalama ühiskonnakihi meelelahutuseks, siis ühel saatuslikult mängul, kui üks armastatud inglise koondislane puhkes keset mängu kollase kaardi saades nutma, muutus üleöö ka selle mängu olemus ja sõnum kõigile – sellest saati peetakse jalgpalli sensitiivseks mänguks ja mängu vastu hakkasid huvi tundma ka naissoost pealtvaatajad ning kõrgemast ühiskonnakihist inimesed.
Kuidas jalgpallimäng ja mis põhjustel jõudis Inglismaa kõrgema ühiskonnaklassi poeglaste koolidesse, millist rolli mängib jalgpallimängu juures treener, kui pikk on tippjalgpalluri karjäär ja miks jalgpallimäng erinevates riikides nii kirglikult inimesi ühendab – sellest kõigest räägimegi.
Suveduur esmaspäeval, 25. juunil kell 13.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.