Juubilar räägib oma ligi 30-aastasest loomingulisest teekonnast Rahvusooperis Estonia ning eriilmelistest baritonirollidest nii eesti kui ka maailma ooperiliteratuurist.
Märgiline tähtsus on seal olnud rollidel Verdi ooperites: esimene oli Verdi koomilises ooperis "Kuningas üheks päevaks" ning juubelietenduseks on Verdi "Trubaduur".
Sinna vahele jäävad Germont, Rigoletto, Amonasro, Renato, Jago, Rodrigo di Posa (ooperites "Traviata", "Rigoletto", "Aida", "Maskiball", "Otello" ja "Don Carlo").
"Üks olulisemaid rolle on olnud Germont, mis on mind saatnud kogu teatritee jooksul, olen seda laulnud sadakond korda. Teine on baritonide unistuste roll Rigoletto ja mul on väga hea meel, et ma olen saanud laval päriselt kannatada."
Tartu poistekoori baasiga laulupoiss Rauno Elp sattus Rahvusooperisse Estonia 28 aastat tagasi konservatooriumi laulutudengina, kui Aarne Mikk ta käekõrvale võttis ja viis Eri Klasile ette laulma.
Teatris on tema jaoks kõige tähtsamad inimesed, kolleegid ja looming.
"Mind on õpetanud minu teater," ütleb Rauno Elp.
"See on väga huvitav mäng teha midagi sellist, et kui publik tuleb saali, siis ta ei näe laval mitte Raunot, vaid näeb Cyranod või Germonti.
Iga etendus algab minu jaoks avamänguga. Lähen lavale ja hakkan siis vaikselt toimetama. Eesmärk on luua laval kohapeal see uus, mis toimub just täna õhtul ja see lõpeb siis, kui eesriie langeb. Ma mingit süvaanalüüsi rollidega ei tee, aga klaviir on täis erinevaid tõlgendusvõimalusi.
Mulle on öeldud, et minu etendused sama rolliga on erinevad. See on huvitav."
Rolliks valmistudes kuulab ta ära kõigepealt lavastaja nägemuse ning hakkab sinna omalt poolt tilkhaaval juurde looma.
Etenduse õhtul on aga kõige tähtsam inimene dirigent, sest tema peab hoidma koos kogu selle masinavärgi, kuhu kuuluvad orkester, solistid, koor.
Kuigi Verdit on Rauno Elp laulnud rohkem, kuulub tema süda siiski Wagnerile.
Bayreuthi festivali stipendiaadina aastaid tagasi õnnestus tal näha oopereid "Tristan ja Isolde", "Lendav hollandlane" ja "Parsifal".
Seal tärganud unistus neid ise kunagi laulda on nüüd täitunud.
"Wagner ja saksa muusika on kuidagi hingelähedane. Wagneris saab rolli sügavamale sisse pugeda ja see pakub sisuliselt rohkem kui Verdi. Seetõttu panen Wagneri esikohale, aga ma ei alahinda Verdit," räägib Rauno Elp.
Mänguliselt huvitavad on olnud ka Puccini rollid.
"Puccini on väljakutse. Näiteks Scarpia, see kõige koledam inimene maailmas, keda kogu Rooma vihkas ja kes tapeti nõrga naisterahva Tosca poolt, kui nad jäid kahekesi. Scarpia oli väga nõrk inimene, nagu praegused riigijuhid totalitaarsetes riikides, kelle tugevus on ainult neid ümbritsev jõud. Kui nad jäävad üksi, me ei tea, kui nõrgad nad on.
Mina püüan koledates inimestes nende nõrkust ja kitsaskohti leida, seda lavale tuua, sest mind ei ole õnnistatud kahe meetrise kasvu ja laiade õlgadega. Ma olen nääpsuke ja pean leidma rolli jaoks teistsuguse lahenduse.
Selliseid tegelasi nagu Scarpia laval kujutada ja sinna sisse pugeda – see saab olla ainult palsam hingele, selle nimel tasub pingutada.
Väga pikalt on mind laval saatnud ka "Boheem". Puccinit ma alati ootan."
Üks Rauno Elpi hiilgerolle oli kullassepp Cardillac Hindemithi samanimelises ooperis.
Laval ei püsinud see kuigi kaua, oli ilmselt rohkem ooperigurmaanidele, ent pälvis Eesti Teatriliidu auhinna.
Oma tipprolliks loeb Rauno Elp aga Cyrano'd ning on õnnelik, et sai suhelda nii ilusa hingega mehega nagu Eino Tamberg – tõelise kaunishingega, nagu ta ütleb. See oli talle väga huvitav tööprotsess.
""Cyrano de Bergerac" on maailma kõige kaunima muusikaga ooper. Väga vähestel on privileeg seda laulda. Mul on olnud see au ja ma olen selle eest väga tänulik," ütleb Rauno Elp.
"Tambergi muusika ja need sõnad Jaan Krossi tõlkes on nii kaunid, et kisuvad hinge välja, mistõttu on seal laval mõnikord väga keeruline olla. Ma saan laulda oma emakeeles ja iga sõna tunnetada. Tõsiselt, see muusiika puudutab! "Cyrano de Bergerac" ületab kõik!"
"See on väga huvitav, olla laval see, kes ma tavaelus olla ei saa ja publik peab kõik minu krutskid välja kannatama. Mulle meeldib olla publiku ees avatud ja aus. Ka siis, kui mul kõik välja ei tule. Seda tuleb ka ette. Mõnikord tuleb ka see mõru pill alla neelata, aga selle kogemuse võrra olen järgmine kord tugevam."
Teatriareenile tuli Rauno Elp koos oma õpingukaaslase ja sõbra Ain Angeriga. Juba tudengipõlves hakkasid nad koos kontserte andma.
"Ain on olnud mulle üks huvitavamaid ja inspireerivamaid partnereid laval. Me ei pea midagi kokku leppima, aga temaga saab mängida. Ain reageerib vastu, tal on ümberringi silmad. Iga kohtumine temaga on nagu hea napooleoni koogi söömine," lausub Rauno Elp.
Saate autor on Kersti Inno.
Eetris pühapäeval, 21. veebruaril kell 9.05.
Kordub kolmapäeval, 24. veebruaril kell 21.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.