Umberto Giordano ooperi "Andrea Chenier" sisu on kui õpikunäide – mida rohkem kirglikku armastust ja traagilist surma, seda paremaks võib teost pidada.
See kehtis eeskätt veristliku ooperi puhul, mis romantismijärgsel ajal kasvas välja sarnasest liikumisest kirjanduses. Vero tähendab itaalia keeles tõelist ja selle suuna tuntumateks esindajateks muusikas ongi Umberto Giordano, Pietro Mascagni, Ruggero Leoncavallo.
Siiski pole tenoriooper saanud kaugeltki nii populaarseks kui "Traviata" või "Carmen".
Ooperi tegevus toimub verise Prantsuse Revolutsiooni ajal. Aadlidaam Maddalena di Coigny otsustab minna giljotiinile koos oma armastatuga, kelleks on nimitegelane – oma ajastu suurimaid poeete, revolutsiooni poolehoidja, kes hukati vaid mõned päevad enne Robespierre'i.
Carlo Gerardi tegelaskuju aluseks on revolutsiooni juhtfiguure Jean-Lambert Tallien.
Osades:
Andrea Chenier – Stefano La Colla
Maddalena di Coigny – Maria Agresta
Carlo Gerard – George Petean
Bersi – Isabel Signoret
Gräfin di Coigny – Stephanie Houtzeel
Madelon – Monika Bohinec
Roucher- Michael Arivony
Pietro Fléville – Jack Lee
Fouquier Tinville – Stephano Park
Mathieu- Wolfgang Bankl
Abbé – Andrea Giovannini
Incroyable – Carlos Osuna
Haushofmeister – Marcus Pelz
Dumas – Marcus Pelz
Schmidt – Jusung Gabriel Park
Viini Riigiooperi koori ja orkestrit juhatab Francesco Lanzillotta.
Sisukokkuvõte
I vaatus
Kevad, 1789, Château de Coigny Pariisi lähedal. Gérard, krahvinna de Coigny teenija, mõnitab aristokraatiat ja nende kombeid.
Vaadates oma isa võitlust mööbliesemega, kurdab Gérard kõigi teenijate kannatuste üle, mida põhjustavad nende üleolevad peremehed ("Son sessant'anni").
Ilmub krahvinna tütar Maddalena ja Gérard mõistab, kui väga ta teda armastab. Olles hõivatud peoõhtu ettevalmistustega, noomib krahvinna Maddalenat, et ta pole veel riides.
Maddalena kaebab oma teenijale Bersile praeguse moe ebamugavuse üle ja jookseb siis riideid vahetama.
Saabuvate külaliste hulgas on ka romaanikirjanik Fléville, kes on kaasa toonud tõusvast tähest poeedi Andrea Chénier.
Pärast seda, kui abee jutustab viimaseid masendavaid uudiseid Pariisist, elavdab Fléville pidu pastoraaliga, mille ta on selleks puhuks kirjutanud.
Seejärel kiusab Maddalena Chénier´d, nõudes, et ta improviseeriks ("Un dì all'azzurro spazio"). Chénier provotseerib külalisi kritiseerides vaimulikke ja aristokraatiat, kel on vaeste inimeste kannatustest ükskõik.
Külaliste gavoti katkestab Gérard, kes toob kohale rühma nälgivaid talupoegi.
Krahvinna käsib Gérardil lahkuda. Seejärel kutsutakse külalised taas gavotti tantsima, kuid nad lahkuvad ja krahvinna jääb üksi.
II vaatus
Kevad, 1794, Cours-la-Reine´il Pariisis. Revolutsioon on alanud.
Spioon Incroyable´i tõrjumiseks teeskleb Bersi, et on revolutsiooni tütar ("Temer? Perchè?"). Incroyable ei lase end petta ja märkab, et Chénier ootab kedagi kohvikus Hotott.
Chénieriga ühineb tema sõber Roucher, kes on kaasa võtnud passi, et Chénier saaks turvaliselt riigist lahkuda.
Chénier ütleb, et tema saatus on jääda, et leida armastus, mida tal pole kunagi olnud, ja avastada, kes on talle anonüümseid kirju kirjutanud ("Credo a una possanza arcana").
Gérardi juhitud kõrgete isikute rongkäik katkestab nende vestluse. Incroyable viib Gérardi kõrvale, et küsida naise kohta, keda ta otsib.
Gérard kirjeldab talle Maddalenat. Vahepeal palub Bersi Chénier´l kohvikus oodata kedagi, kes temaga kohtuda tahaks.
Maddalena ilmub ja paljastab Chénierile, et kirjad kirjutas tema. Nad lubavad armastada üksteist kuni surmani ("Ora soave").
Incroyable, olles näinud Chénier´d ja Maddalenat koos, toob Gérardi sündmuskohale. Gérard saab haavata, kui Chénier kaitseb Maddalenat.
Gérard tunneb aga Chénier´ ära ja saadab ta minema, paludes tal Maddalenat kaitsta.
Kui kogunev rahvas küsib, kes Gérardi haavas, teeskleb ta teadmatust.
III vaatus
24. juulil 1794 Revolutsioonilise Tribunali kohtusaalis.
Revolutsionäär Mathieu ärgitab rahvast annetama, aga edutult.
Haavast toibunud Gérard palub kirglikult isamaa eest.
Madelon, vana naine, kes on sõjas juba kaotanud oma poja ja pojapoja, pakub oma viimast pojapoega sõduriks ("Son la vecchia Madelon").
Kui rahvamass hajub, ilmub Incroyable. Kui Gérard tahab Maddalenat endale saada, peab ta esmalt arreteerima tema väljavalitu Chénier.
Kui Gérard süüdistust kirjutab, tunneb ta kahetsust verevalamise pärast, mille ta oma võimuletulekuga põhjustas. Ta möönab, et tema uus peremees on kirg ("Nemico della patria").
Maddalena ilmub kohale niipea, kui ta Chénieri süüdistusakti kohtusekretärile üle annab. Gérard tunnistab, et on talle lõksu seadnud ja et armastab teda.
Maddalena pakub end Gérardile tasuks Chénier´ päästmise eest. Ta on olnud põgenik, tema ema tapeti revolutsioonis ja nende kodu põletati ("La mamma morta").
Liigutatuna tema armastusest Chénier´ vastu lubab Gérard ta päästa.
Tribunal koguneb koos ohjeldamatu rahvahulgaga. Chénier palub oma elu eest ("Sì, fui soldato") ja Gérard tunnistab kohtunikele, et tema kirjutatud süüdistus oli vale.
Sellest hoolimata mõistetakse Chénier surma ja viiakse minema.
IV vaatus
25. juulil 1794 Pariisi St Lazare'i vangla varemetes.
Chénier loeb viimase luuletuse ("Come un bel dì di maggio") oma sõbrale Roucherile, kes siis temaga lõplikult hüvasti jätab.
Gérard ja Maddalena kohtuvad vangivalvur Schmidti mahitusel. Maddalena annab valvurile mõned ehted altkäemaksuks, et ta saaks asuda ühe surmamõistetud noore naise asemele.
Gérard lahkub, et Robespierre'ile uuesti Chénier' kohtuasja üle kaevata.
Maddalena ütleb Chénierile, et ta läheb koos temaga surma.
Kui päev koidab, jagavad nad koos viimast hetke ("Vicino a te") enne giljotiinile viimist.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.