Alver õppis Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis (praegune Miina Härma gümnaasium).
Edasi läks ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda eesti keelt ja kirjandust tudeerima, kuid katkestas õpingud ja elas Tartus vabakutselise kirjanikuna.
Kirjanduslikud anded avaldusid Betti Alveril varakult. Juba viienda klassi õpilasena kirjutas ta romaani "Tuulearmuke" (1927) , millele järgnesid "Invaliidid" (1930) ja Noor-Eesti kirjastuses ilmunud poeem "Lugu valgest varesest" (1931).
Abiellus luuletaja Heiti Talvikuga 1937. aastal. Keerulised aastad olid Saksa okupatsiooni aeg ja sõjajärgsed aastad, mis Alverile loominguliselt viljakad ei olnud – abikaasa arreteeriti ja küüditati (suri 1950) ning Alverist hoiti pigem eemale.
Pööre tuli 1956. aastal, kui Alver kutsuti tagasi Kirjanike Liidu liikmeks ning ta asus elama Tähtverre korterisse, kus oli pikemat aega elanud Anna Haava.
Luule tuli Alveri loomingusse üsna hilja – "Tähetund"; "Eluhelbed", "Lendav linn", "Korallid Emajões" – kõik on ilmunud alles pärast 1960ndaid aastaid.
Alver kuulus luulerühmitusse "Arbujad" ning teda huvitas ka rahvaluule ja rahvapärane sõnavara.
Betti Alver tegutses peamiselt tõlkijana, Puškini poeemide tõlkeid ja "Jevgeni Onegini" eestindust (1964) peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks.
Betti Alveri luuletused olid olemuselt maailma paremaks muutmise koodiga, sageli rääkis ta inimesest, tema piinadest ja ka tema õnnest.
Alveri luules on armastus looritatud kurbusega, läbiv joon on igatsus millegi möödunu järele, on lootusest ja noore elu haprusest rääkivaid luuletusi ning sageli rõhutab ta oma mõtteid retooriliste küsimustega.
Betti Alveri keel on rikas kõnekujundite, epiteetide, hüperboolide, korduste ja metafooride poolest.
Betti Alver (kodanikunimega Elisabet Lepik) suri 83-aastasena ja on maetud Tartu Vana-Jaani kalmistule.
Jõgeval on Betti Alveri muuseum ja park.
Betti Alver "Korallid Emajões"
Ikka meenuvad minutid,
millal
viras vikerkaar
üle vee.
Me seisime raudsel sillal.
Sinu ees oli
raudne tee.
Aeg raputas aardeid mu ette.
Sinu ees oli
raudne tee.
Raudsillal
viskasin vette
ma
punakorallidest
kee.
Kõik mu aegade aarded on hallid.
Jumet
pole ka jumalatõel.
Veepõhjast
vaid punakorallid
vahel viravad
Emajõel.*
Luuleruumis loevad Betti Alveri tekste Raivo E. Tamm (2006) ja Velda Otsus (arhiivist).
Saate muusikaline kujundaja on Virve Pulver, toimetaja Maris Johannes. (Eesti Raadio 2006)
Luuleruum on eetris laupäeval, 21. jaanuaril kell 22.
- Kuula ka teisi saateid "Luuleruum":
https://klassikaraadio.err.ee/1608836845/luuleruum-rangast-roomust-elle-kull-loeb-viivi-luige-tekste - Tõnu Õnnepalu rääkis Betti Alverist sarjas "Äratundmised": https://klassikaraadio.err.ee/1608301647/aratundmised-9-onnepalu-betti-alveri-lillelise-sugavuse-aares
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.