22. veebruaril esietendus Vanemuises Henry Purcelli semiooper John Drydeni allegoorilisele tekstile "Kuningas Arthur".
Kuulame saates 1995. aastal tehtud salvestust vanamuusikaansamblilt "Les Arts Florissants" nende karismaatilise juhi William Christie juhatusel.
Tegelikult on isegi veidi eksitav serveerida teost ooperina, sest alguse on žanr saanud siiski draamast. John Drydeni lavateos "Kuningas Arthur" ei sisaldanudki algselt muusikat. Esimest korda kirjutas Dryden näidendi 1684. aastal Briti monarhia taastamise 25. aastapäevaks ja kuningas Charles II auks, kuid Charles suri enne esimest avalikku etendust. Pärast Charlesi surma toimus ülestõus, mis viis Monmouthi hertsogi hukkamiseni. Drydenil oli nüüd käes täiesti kasutuskõlbmatu näidend, mis allegooriliselt ülistas surnud kuningat ja häbistatud hertsogi. Teos jäi sahtlisse 1691. aastani, mil Dryden otsustas selle radikaalsete muudatustega taaselustada. Ajastus oli soodne – kuningas William juhtis parajasti Flandrias suurliitu prantslaste vastu, Drydeni näidendis aga võitles Briti monarhide legendaarne esivanem kuningas Arthur saksidega. Paralleel oli piisavalt lähedane ja näidend ju ka lõppes isamaalise maskietendusega: Venus on valmis lahkuma oma Küprose metsadest, et asuda elama sellel "kaunimal saarel", samal ajal kui Au laulab kiitust Suurbritannia kaitsepühakule Püha Jürile.
Kuid radikaalselt muudetud "Kuningas Arthur" sisaldas ka muusikat, mis Drydeni sõnul oli jõudnud Inglismaal suurema täiuslikkuseni kui kunagi varem, eriti "Purcelli geeniuse käe all".
Kuna muusika oli nüüd näidendis nii silmapaistev, oli Dryden sunnitud tegema veel muudatusi. Näitekirjanik kurtis filosoofiliselt: "Paljudes kohtades olen olnud sunnitud oma värsse kokku tõmbama, sest sedalaadi meelelahutus on peamiselt mõeldud kõrva ja silma jaoks."
Huvitav on see, et Drydeni "Kuningas Arthur" ei põhine traditsioonilistel Arthuri legendidel. Siit ei leia ei kuninganna Guineveret, Lanceloti ega ümarlauda. Pigem võitlevad Arthur, tema nõid Merlin ja Merlini maagiline õhuvaim Philidel Saksi kuninga Oswaldi vastu, kellega on mestis nõid Osmond ja kuri maavaim Grimbald. Arthur on kihlatud pimeda Cornwalli printsessi Emmeline'iga, kes satub ajutiselt sakside kätte. See lugu, täis võluloitse ja lahinguid, sai kahtlemata palju kannatada, kui Dryden oli sunnitud esialgse poliitilise allegooria kõrvaldamiseks tegema radikaalseid muudatusi.
Uusversioon oli pigem nagu raam muusikale ja keerukatele lavaefektidele. Meie jaoks on lavastus tänapäeval eelkõige Purcelli muusika dramaatiline kontekst.
Ooper, näidend või mask?
Kuna see ei mahu meie tavapärastesse kategooriatesse, nimetatakse Kuningas Arthurit, nagu ka mõnda teist Purcelli hilist lavatööd semi- ehk poolooperiks. See ei ole ooperi eelkäija, vaid omaette žanr, mis oli populaarne XVII sajandi Inglismaal - kõnelavastus, milles muusikal on oluline, kuid teisejärguline roll. Mõned poolooperid, nagu Purcelli "Haldjakuninganna", koosnevad maskide seeriast või muusikalistest meelelahutustest, mis ei pruugi olla näidendi looga üldsegi seotud. Ooperi üks kuulsamaid osi ongi selline meelelahutuslik osa – teater teatris. III vaatuse "Frost Scene" – pakasestseen on inspireeritud sajandilõpu külmadest talvedest Londonis, kui jäätunud Thamesil peeti külmalaatasid.
Kuri nõid Osmond tahab Emmeline´i külmuse sulatada ja selle stseeni värisevad keelpillid loovad ühe meeldejäävama kujundi barokkrepertuaaris.
Teine suurepärane maskimäng leiab aset näidendi lõpus, kui Merlin vehib võlukepiga, et näidata Briti saari keset merd.
Isegi Veenust võlub Inglismaa ilu ja liigutusest laulab ta Purcelli üht lihtsaimat ja täiuslikumat meloodiat "Fairest isle, all isles excelling".
Allikas: Boston Baroque, Martin Pearlman
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.