Claudio Monteverdi ooper “Orpheus” pani aluse täiesti uuele žanrile – muusikalisele draamale (dramma per la musica).
Jacopo Peri ja Emilio de Cavalieri ooperid olid küll kronoloogiliselt varasemad, aga “Orpheuse” dramaatiline pingestatus ja muusikaline meisterlikkus tõstab ta teiste heliloojate varasemate intermeediumide seas esile.
1607. aastal, mil “Orpheust” esmakordselt esitati, oli Monteverdi hertsog Vincenzo Gonzaga kapellmeister Mantovas.
Ooperi tellis temalt hertsogi järeltulija, troonipärija Francecso Gonzaga karnevalihooaja pidustusteks.
“Orpheuse” partituur, pühendusega troonipärija Francescole, anti välja Veneetsias kaks aastat pärast ooperi esitamist Mantovas.
On mõnevõrra arusaamatu, miks “Orpheus” üldse ära trükiti. See oli väga kallis ettevõtmine ja majanduslikult see kindlasti ära ei tasunud, sest trükitud partituuri ostjaid ei saanud olla palju.
Sellise ooperipartituuri äratrükkimine oli tol ajal väga suur ja keerukas tüpograafiline ettevõtmine. Kuid tänu sellele, on “Orpheuse” muusika meieni jõudnud.
Mitu Monteverdi lavateost, mis eksisteerisid ainult käsikirjadena on hävinud ning nende muusika on läinud jäädavalt kaduma.
“Orpheust” mängiti esimest korda 24. veebruaril 1607. aastal.
Teos jättis hertsog Vincenzole nii tugeva mulje, et nädal hiljem esitati see veelkord Mantova daamidele.
Veel on teada, et “Oprheust” esitati kümmekond aastat pärast esietendust Salzburgis. Ilmselt tänu sellele, et siis viibis Salzburgis tenor Francecso Rasi, kes oli Mantovas “Orpheuse” esietendustel nimirolli laulnud.
Ilmselt oli Mantovas puudus headest sopranitest, sest Francesco Gonzaga palvel kutsuti Firenzest appi kastraat Giovanni Gualberto Magli, kes laulis La Musica-t, Proserpinat ja veel üht rolli.
On teada, et Magli saabus Mantovasse nädal enne ooperi esimest etendust, kuid omandas materjali suurepärastelt, sest esitas oma partiid kaasaegsete sõnade kohaselt “kõige meeldivamalt ja suure nõtkusega.”
“Orpheuse“ libreto autor on helilooja Alessandro Striggio poeg Alessandro Striggio juunior.
Ta toetus oma töös Ovidiuse “Metamorfoosidele”, kuid tal oli teisigi eeskujusid.
Nendeks Poliziano “Orpheus”, mida oli Mantovas mängitud rohkem kui sajand varem, Giovanni Battista Guarini pastoraalne tragikomöödia “Il pastor fido” ja Ottavio Rinuccini libreto Jacobo Peri ooperile “Euridice”.
Orpheuse lugu oli varajaste ooperiheliloojate lemmikmaterjal, mis on ka loogiline, sest jutustab see lugu meile muuhulgas ju ka muusika jumalikust mõjuvõimust.
Esitavad:
Mauro Borgioni – Orpheus
Roberta Invernizzi – Proserpina
Francesca Boncompagni – Eurydike
Monica Bacelli – Silvia
Luigi de Donato – Charon
Luca Tittoto – Pluton
Fernando Guimaraes – Apollon
Teatro Regio koori ja orkestrit juhatab Antonio Florio.
Ooper on salvestatud esietendusel, 13. märtsil Torino Reggio teatris.
Klassikaraadio eetris esmaspäeval, 19. märtsil kell 19.
Stuudios on Robert Staak.
Claudio Monteverdi “Orpheusel” on viis vaatust.
Ooper algab proloogiga.
Pärast sissejuhatavat sinfoniat tervitab allegooriline tegelane La Musica publikut ja annab teada, et tema võib meeldivate helide abil rahustada iga muretseva südame.
Ta ülistab muusika mõjujõudu ja tutvustab meile draama peategelast – Orpheust, kes võlus oma lauluga ära metselajad.
Esimese ja teise vaatuse tegevus toimub Traakias.
Esimese vaatuse alguses annab karjane teada Orpheuse ja Eurydike peatsetest pulmadest.
Pärast karjaste rõõmsat tantsustseeni laulavad armastajad oma tunnetest teineteise vastu ja lahkuvad siis templisse oma pulmatseremooniat pidama.
Mahajääjad laulavad Orpheusest, kes toitus enne ohkamisest ja pisaratest, kuid nüüd on armastuse läbi saanud talle osaks ülev õnn.
Teise vaatuse alguses laulab Orpheus looduse ilust ja meenutab oma varasemaid õnnetuid aegu ning nendib, et “pärast kurbust tunneb igaüks veel enam rahulolu ja pärast valu on igaüks veel õnnelikum.”
Orpheuse meeldiva meditatsiooni katkestab sõnumitooja tulek, kes teeb teatavaks kurva uudise:
Eurydike on aasal lilli korjates saanud ussist nõelata ja on surnud.
Koor väljendab leina ja sõnumitooja neab oma kurba saatust: “Ma pagen igaveseks ja veedan oma elu üksi koopas koos oma kurbusega.”
Ja Orpheus kaebleb: “Sina oled surnud, mu elu, ja mina hingan ikka veel.”
Kuid siis annab ta teada oma kavatsusest laskuda allilma, et veenda sealset valitsejat, et too laseks Eurydikel tagasi pöörduda.
“Ma saadan sind surmas,” laulab ta ja koor kommenteerib olukorda oma kaebusega.
Kolmanda ja neljanda vaatuse tegevus toimub allilmas.
Allegooriline tegelane Speranza – Lootus juhatab Orpheuse Hadese väravate juurde.
Enne lahkumist osutab Lootus Hadese väravale kirjutatud tekstile:
“Hüljake lootus, teie, kes te siia sisenete.”
Paadimees Charon (Haron), kes viib surnuid üle Styxi (stüks), on Orpheusega jäme ja keeldub teda teisele kaldale viimast.
Orpheus püüab Charonit lauluga meelitada, kuid paadimees jääb endale kindlaks.
Kuid Orpheus uinutab oma lüüra abil Charoni magama.
Laulik varastab Haroni paadi, sõuab üle jõe ning siseneb allilma.
Vaimude koor kommenteerib, vihjates tema lüürale: “Hapra puuga on ta taltsutanud mere ja rahustanud tuulte raevu.”
Neljanda vaatuse alguses palub Hadese kuninganna Proserpina, kes on Orpheuse laulust võlutud, oma abikaasalt, kuningas Plutonilt, et too Eurydike vabastaks.
Pluton annab Proserpina palvetele järele tingimusel, et Orpheus ei tohi allilmast lahkudes, kui Eurydike talle järgneb, tagasi vaadata.
Kui ta peaks seda tegema, siis “tõuseb ühest pilgust igavene kaotus.”
Orpheus juhibki lauldes oma kallima allilmast välja. Kuid teda piinab kahtlus: “Kes garanteerib, et ta järgneb mulle? Võib-olla seadis Pluton sellise tingimuse õelusest ja kiusust?”
Ja Orhpeus vaatabki tagasi, mispeale Eurydike kuju hakkab kohe haihtuma ja ta laulab: “Kas kaotad mu, sest armastad mind liiga?”
Orpheus püüab kallimale järgneda, kuid nähtamatu jõud ei lase tal seda teha.
Ja vaimude koor kommenteerib: “Orpheus, kes ületas Hadese, ei suutnud ületada oma kirge.”
Viienda vaatuse tegevus toimub taas Traakias.
Orpheus kaebleb oma kaotuse pärast ja kiidab Eurydike ilu ja lubab, et Armastuse nool ei läbista enam kunagi tema südant.
Siis laskub taevast Apollon, kes manitseb Orpheust: “Miks annad end ohvriks raevule ja murele?”
Ta kutsub Orpheust loobuma sellest maailmast ning tulema endaga kaasa taevasse, kus tähtede ja päikese juures kogeb ta sama, mida Eurydikega.
Orpheus vastab, et sellist tarka nõu oleks rumal eirata ning koos tõusevad nad taevasse.
Ja karjaste koor kommenteerib: “See, kes külvab kannatades, lõikab armu vilja.”
Ooper lõpeb lõbusa tantsunumbriga.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.