W. A. Mozarti neli flöödikvartetti kannavad oma ajastu seltskondliku meelelahutuslikkuse pitserit, nii nagu selleaegne muusika üldse. Flötist Jaan Õun toob plaati tutvustavas tekstis välja, et taolise ansamblikoosseisu populaarsust tollal näitab fakt, et aastatel 1760-1790 on Breitkopfi kataloogi järgi 29 heliloojat kasutanud oma kvartetiloomingus ühe viiuli asemel flööti (sealhulgas Stamitz, Gossec, Schwindl jt). Õun lisab, et Mozarti suhtumine flööti kui instrumenti on olnud vaidluste ja vastakate arvamuste aineks pika aja vältel. Uurijad on lähtunud põhiliselt Mozarti 14. veebruaril 1778 kirjutatud kirja tsitaadist: "...olen rumal kirjutades pidevalt instrumendile, mida ma ei talu." Ent Mozarti selleaegsete kirjade järgi on ka teada, et autor suhtus flöödikvartettide ja -kontsertide kirjutamisesse väga tõsiselt, samuti on tema flöödipartiid üpriski komplitseeritud. Muusikateadlased A. Einstein ja G. de Saint-Foiz arvavad, et Mozarti flööditeosed on klassitsismi-ajastu puhkpillimuusika parimaks näiteks.
Mozarti kuulsaim ja mängitavaim kvartett neljast on kahtlemata D-duur, mille vorm on täiuslik ning soolopartii silmapaistvalt romantiline ja ekspressiivne.
Kvartetist C-duur on säilinud vaid kümmekond takti käsikirjast. Rondo materjali on helilooja hiljem kasutanud oma puhkpilliserenaadis KV 361.
Kvarteti A-duur täpset komponeerimisaega ei teata. Mõnede muusikateadlaste arvates on kvartetis kasutatud tsitaate F. A. Hoffmeisteri teosest "An die Natur" (I osas) ja prantsuse rondost "Il a des bottes, des bottes Bastien" (Menuetto trios).
Plaadil esinevad flötist Jaan Õun, viiuldaja Audroné Vainiūnaite, vioolamängija Donatas Katkus ja tšellist Augustinas Vasiliauskas.
Klassikaplaati tutvustab Johanna Mängel.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.