"Sinihabeme loss" peegeldab fin-de-siecle´i üht olulisemat teemat – sugudevahelist võimuvõitlust.
"Inimhääl" kujutab endast hüljatud, meeleheitel naise viimast telefonikõnet, mis on täis vasturääkivusi. Jääb ebaselgeks, kas tema armastatu on olemas või vaid kujutluse vili.
Mõlema ooperi sisu viitab alateadvusele ja psühhoanalüüsile.
Pole juhus, et 1899. aastal ilmus Sigmund Freudi "Unenägude tõlgendamine".
Samal aastal sündis ka Prantsuse üks olulisemaid 20. sajandi heliloojaid Francis Poulenc. Tema viimases ooperis on väga olulisel kohal ka prantsuse kõnemeloodika, mida Poulenc meisterlikult muusikas kasutab.
1911-17. aastatel kirjutatud lühiooper "Hertsog Sinihabeme loss" (A kékszakállú herceg vara") esietendus 1918. aasta 24. mail Ungari Kuninglikus Ooperis Budapestis.
Ooperi süžee pärineb Charles Perrault' muinasjutust "Sinihabe", libreto autor on ungari poeet Béla Balázs.
Hertsog toob oma uue noore naise Juuditi süngesse akendeta lossi, kus on seitse lukustatud ust. Loss kujutab Sinihabeme hinge, uksed aga tema iseloomuomadusi, minevikku ja hingeelu. Soov abikaasat paremini tundma õppida ja järjest sügavamalt armastada ajendab Juuditit paluma, et mees talle suletud uksed Sinihabe täidabki oma naise soovid, ja tema sünged saladused paljastuvad.
Ungari helilooja Béla Bártok on kahtlemata 20. sajandi Euroopa üks olulisemaid ning koos Ferenc Lisztiga Ungari suurim helilooja, keda mõjutasid suuresti nii Richard Straussi kui Claude Debussy helitööd.
Bartóki muusika koloriiti on kujundanud ka Ungari ja sealsete mustlaste rahvamuusika.
Sinihabeme sümbolistlikule loole võib leida ka teisi allegooriaid, kus peaosa mängib uudishimulik naine – Piiblist tuttavad Eva ja Loti naine ning vanakreeka mütoloogia kangelannad Pandora ning Psyche.
Seda võib pidada ka sügavalt isiklikuks teoseks, mille juured peituvad helilooja keerulistes suhetes naisteg.
Samuti võib seda ooperit vaadelda kui psühholoogilist uurimust, kuidas käitub endast väljas olev mees – ooperi jooksul muutub ta vägivaldseks, vaeveldes kinnisideede ja enesehaletsuse küüsis.
Esitajad:
Juudit – Aušrinė Stundytė
Sinihabe – Matthias Goerne
Jutustaja – József Gyabronka
Prantsuse Raadio Filharmooniaorkester
dirigent Mikko Franck
Salvestatud 29 .novembril 2024 Pariisi Filharmoonias Pierre Boulezi saalis.
Mono-ooper "Inimhääl"
Jean Cocteau menunäidendi järgi sündinud Francis Poulenci ülidramaatiline ooper kujutab telefoni otsas rippuva meeleheitel naise monoloogi, mis on täis vastuolusid ja soovunelmaid, kaotust ja üksindust. Laulab Denise Duval, kellele helilooja ooperi pühendas, 60 aastat tagasi tehtud salvestusel juhatab Pariisi Koomilise ooperi orkestrit Georges Pretre.
Francis Poulenc tõusis esile I maailmasõja järgses modernistlike heliloojate põlvkonnas. Ta kuulus ka koos ka Artur Honeggeri ja Darius Milhaud´ga kuuest noorest heliloojast koosnevasse rühmitusse Le Six.
Noored kunstnikud elasid Montparnasse'il ja eitasid Wagneri ja Debussy esteetikat. Nende uus stiil oli inspireeritud Jean Cocteau'st, Pablo Picassost ja Henri Matisse'ist.
Mõnikord piirnes see neoklassitsismi, teine kord hullumeelsusega. Kõik kuus heliloojat järgisid lõpuks väga erinevaid loomingulisi teid, kuid vähemalt hetkeks peegeldasid nad 1920. aastate ajastu vaimu – aega, kui nii pangatähed kui ka šampanja voolasid ojadena, nagu ka ka loominguline inspiratsioon, mis oli võluvalt vaimukas ja džässilikult elegantne.
See kõik kukkus kokku äkilise majanduskrahhiga 1929. aasta oktoobris.
Järgnesid sünged ajad, kui fašism heitis maailmale oma inetu varju. Selle tulemusena hakkas Poulenc nagu ka paljud tema kaasaegsed, muusikas sügavamaid teemasid uurima.
Suure menu saavutas tema peateos "Karmeliitide dialoogid" ning selle tuules sündis ka mono-ooper Jean Cocteau draamale, mis jutustab naisest, kelle armsam on hüljanud.
Cocteau 1930. aastal esietendunud näidendi kirjutamise ajal viibis poeet ravil, et vabaneda oopiumisõltuvusest.
Ooperi kirjutamist alustas helilooja Ricordi kirjastuse Pariisi haru direktori Hervé Dugardini soovitusel, kes pidas ideaalseks peaosaliseks Maria Callast. Poulenc aga eelistas "Karmeliitide dialoogides" Blanche´i laulnud Denise Duvali, kuna tema arvates puudus Callasel piisav näitlejameisterlikkus.
Esitajad:
Elle – Denise Duval
Pariisi Koomilise Ooperi orkester
dirigent Georges Pretre
EMI Classics (1964)
Saate teevad helioperaator Katrin Maadik ja toimetaja Anne Aavik.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.