"Sellest saab kõige kummalisem ooper, mida publik kunagi näinud on ja sellel on parim libreto, mis mul on olnud," kinnitas Charles Villiers Stanford aastal 1915. kirjas sõbrale.
1916. aastal Shaftesbury teatris Beecham Opera Company produktsioonina esietendunud "Kriitik" parodeerib oma aja ülespuhutud teatritegelasi, minnes tagasi Inglise teatriloo 17. sajandisse.
Charles Villiers Stanford sündis 1852. aastal Dublinis muusikute perre. Enne õpinguid Berliinis ja Leipzigis tudeeris ta Cambridge´is. 29-aastasena sai Stanfordist üks Inglise Kuningliku Muusikakolledzi asutajatest.
Kogu oma ülejäänud elu juhendas ta selle õppeasutuse kompositsioonitudengeid, kellest paljud läksid õpetajast mööda – teiste hulgas Gustav Holst ja Ralph Vaughan Williams.
Stanford oli modernismi osas skeptiline, tuginedes oma õpetuses pigem klassikalistele põhimõtetele nii nagu need väljendusid Brahmsi muusikas.
Ta kirjutas kokku 9 ooperit, millest ükski pole paraku repertuaari jäänud. Kõik tema ooperid olid kantud suurest soovist saada tunnustust teatrilaval, aga samuti ihkas ta proovida erinevaid stiile, mida ooper võimaldab.
Oma karjääri alguses, 1880ndatel oli Stanford saavutanud Saksamaal edu oma ooperitega "Looritatud prohvet" ja "Savonarola", esimene neist langes Inglise ooperis toona valdava tava ohvriks – ka Inglise oopereid esitati nimelt itaalia keeles, aga Stanford eelistas tungivalt inglise keelt.
Ooper "Kriitik" oli Stanfordi üheksast ooperist eelviimane ja seda peetakse üheks tema parimaks.
Libreto aluseks on 18. sajandi Inglise satiirilise draama guru Richard Brinsley Sheridani näidend "Kriitik või tragöödia proov", mis oli esmakordselt laval Drury Lane'i teatris 1779. aastal.
See näidend põhines omakorda 1671. aastal kirjutatud George Villiersi draamal "Proov", mis üritas parodeerida 17. sajandi ülepaisutatud žeste ja pretensioonikat suuresõnalisust ehk siis Inglise tragöödiat, mis on esitatud võltssšeikspiirlikus stiilis.
Konkreetselt oli teravik suunatud 17. sajandi tipp-poeedi John Drydeni suunas. Samuti on tõenäoline, et Villiers kasutas "näidend näidendis" mudelit, nagu seda teame ka "Hamletis" ja "Suveöö unenäos".
Sheridani sihtmärkideks olid Londoni kaasaegsed kriitikud ja dramaturgid oma absurdse enesetähtsustamise ja ülespuhutud väljendusviisiga. Sheridan otsustas neid karikeerida rea ebaõnnestumiste kaudu, mis toimuvad hr Puffi näidendi "Hispaania armaada" proovis, kuhu on kutsutud kriitikud.
Sheridani näidend sai väga populaarseks; Stanford, kes ilmselt teadis seda näidendit oma noorpõlvest Dublinis, nägi siin võimalust katsetada žanris, mida ta polnud veel proovinud – burleski, mis oli viktoriaanlikus Londonis Gaeity ja Royal Strandi teatrite suurmood.
Näitleja Lewis Cairns Jamesi abiga, kes tegutses koos Stanfordiga Kuninglikus Muusikakolledžis ooperiklassi näitlemise õpetajana, lihviti Sheridani satiiriline näidend kahevaatuseliseks ooperiks.
Näidendit ooperiks kohandades nägi Stanford ette, et näitlejatel ja lauljatel ei tohiks mingil juhul tekkida kiusatust nalja teha.
"See ooper on mõeldud mängimiseks täie tõsidusega, katsed seda farsina käsitleda rikuvad vaid näidendi huumori ära," arvas helilooja.
Näitekirjanik Puff, helilooja Dangle, kriitik Sneer ning dirigent Linley on selles ooperis kõnerollid, mistõttu võiks teost pidada ka semiooperiks.
Osades:
Mr Dangle – Jonathan White
Mr Sneer – Arthur Riordan
Mr Puff – Mark Lambert
Tilbury kindluse ülem/Õiglus – Rory Dunne
Leicesteri krahv – Gyula Nagy
Sir Walter Raleigh – Ben McAteer
Sir Christopher Hatton – Oliver Johnston
Don Ferolo Whiskerandos – Dane Suarez
Poeg – Andrew Henley
Tilburina – Ava Dodd
Tallmeister/Konstaabel – Meilir Jones
Usaldusisik / esimene õetütar – Hannah O'Brien
Õigluse leedi / teine õetütar – Carolyn Holt
Wexfordi festivali orkester ja koor
dirigent Ciarán McAuley
Sisukokkuvõte
I vaatus
Me näeme teatrilava, kus tehakse uue ooperi proovi. Helilooja Dangle ja kriitik Sneer lasevad paigutada oma toolid alla suflööri juurde. Libretist Puff hilineb; saabudes hakkab ta filosofeerima oma elukutse, teatri ja uue tüki eeliste üle. Algab peaproov. Uue ooperi tegevus toimub kuninganna Elizabeth I valitsemisajal Tilbury kindluses, kus Sir Walter Raleigh ja kindluse kuberner Sir Christopher Hatton arutavad, kui suur on oht Hispaania sissetungiks ning samuti vaagivad tõsiasja, et vaenlase admirali poeg Don Ferolo Whiskerandos on tabatud ja vangistatud. (Kogu proovi ajal kommenteerivad ja katkestavad Puff, Sneer ja Dangle tegevust oma kunstiliste ettepanekutega.) Kuberneri tütar Tilburina siseneb ja avastame, et ta on Don Ferolost vaimustuses.
II vaatus
Stanfordi ooperi teine vaatus langeb kokku Dangle'i ooperi teise vaatusega. Saame teada, et esinejad on välja lõiganud terve stseeni, mis sisaldab eriti peent ülistuskõnet kuninganna Elizabethi kirjeldamiseks, kuid jätnud sisse osa vaeslapsest, kes taasleiab kogu oma perekonna. Beefeater laulab lühikese armastusmonoloogi, enne kui Hattoni ja Raleigh õetütred otsustavad uskmatule Whiskerandosele kätte maksta.Selle hoiab ära Beefeater, kes heidab maskeeringu seljast ja paljastab end inglise merekaptenina. Ta tapab Whiskerandose ja Tilburina läheb hulluks. Ooperi lõpetab kohatu isamaaline maskietendus, millega tähistatakse kuninganna Elizabethi kuulsat võitu Hispaania armaada üle. Nii lõppes Dangle i ooper - aga kõigepealt peab härra Puff otsustama, kas neil on homme veel proovi vaja.
Ooper on salvestatud O'Reilly teatris Wexfordis 19. oktoobril 2024.
Saate teevad helioperaator Katrin Maadik ja toimetaja Anne Aavik.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.