Dirigent Peeter Lilje juhatusel tehtud ettekannet aastal 1982. meenutatakse seni erakordsena. Maria Kramp kirjutas peale ettekannet ajalehes "Sirp ja Vasar":
Juba legendi esimene osa jättis rohkearvulisele publikule unustamatu mulje - romantiliselt kaunis orkestripilt Ungari ääretutest pustadest, Fausti mõtisklus elu mõtte üle, talumeeste laulud ja tantsud.
Fausti osas on tenor Hendrik Krumm, kes. tänavu 21. detsembril oleks saanud 90-aastaseks.
Dramaatilist legendi "Fausti needmine" käsitles helilooja ise kui kontsertooperit või oratooriumi.
Hector Berliozi, Almire Gandonnière'i ja Gérard de Nervali libreto põhineb Johann Wolfgang von Goethe "Fausti" I osal.
Esiettekandele tuli suurvorm 1846. aasta detsembris Pariisis. Goethe surematu filosoofilise poeemiga on Hector Berlioz üpris vabalt ümber käinud, jättes rohkelt ruumi enese romantilistele ideaalidele.
Erinevalt kirjanikust mõistab helilooja Fausti süüdi — ei vabasta teda Mefisto küüsist, vaid heidab koos tollega põrgusse.
Oma päevikus meenutab helilooja inspiratsioonipuhangut, mis tabas teda Goethe meistriteose lugemisel:
"See imeline raamat paelus mind kohe alguses. Ma ei suutnud seda käest panna. Lugesin seda lakkamata – söögipauside ajal, teatris ja tänaval."
Kuusteist aastat hiljem valas Berlioz oma vaimustuse muusikasse. "Fausti needmise" esmaettekanne pälvis kriitikutelt positiivset tagasisidet, kuid publik oli segaduses hägusast žanrimääratlusest ning järgnevate kontsertide saalid olid pooltühjad.
Alles välismaised ettekanded tõid "Fausti needmisele" teenitud tuntuse ning pärast helilooja surma muutus see Prantsusmaal üheks enimesitatud teoseks, mida on sageli ka lavastatud.
Teose maailmaesiettekanne toimus 6. detsembril 1846 Pariisi Opéra-Comique'is.
Eestis on teos kõlanud 2009. aastal Olari Eltsi juhatusel. Viimatine kontsertettekanne toimus Estonia kontserdisaalis 19. oktoobril 2024, Rahvusooperi orkestrit ja naiskoori ning Rahvusmeeskoori juhatas Arvo Volmer.
Fausti arhetüüp sümboliseerib inimlikku kirge ja valmisolekut müüa ihaldusväärsete asjade eest oma hing. Sellist tegelaskuju kohtame kõikjal romantismiaja kirjanduses, aga kõige tuntum on ta Goethe loomingus, kus Faust saab uued mõõtmed.
Selle asemel, et religioosselt vastandada head ja kurja, paneb Goethe vastamisi teotahte ja laiskuse.
Tema teos väärtustab inimese püüdlusi – isegi sel juhul,kui paremat elu otsides tehakse nii isendale kui teistele kahju.
"Goethe "Faust" on esimene kaasaegne inimene, kes pidevalt kohaneb maailmas asetleidvate muutustega," võib lugeda Rahvusooperi kavast.
Hector Berliozi dramaatilise legendi "Fausti needmine" libreto jätab Goethe teosest suurema osa välja, loobudes ka enamikust tegelastest.
Osades:
Faust – Hendrik Krumm
Méphistophélès – Mati Palm
Marguerite – Urve Tauts
Üliõpilane Nerval – Tarmo Sild
Talurahvas, linnarahvas – segakoor Latvija
Salvestuse tegi helirežissöör Maris Laanemets 23. detsembril 1982 Estonia Kontserdisaalis.
Saate teevad helioperaator Katrin Maadik ning toimetaja Anne Aavik.
Sisukokkuvõte
1. osa
Vananev õpetlane Faust mõtiskleb looduse uuenemise üle. Kuulates talupoegi laulmas ja tantsimas, mõistab ta, et nende lihtne õnn on midagi sellist, mida ta ise kunagi kogeda ei saa. Taamal marsib mööda armee. Faust ei mõista, miks sõdurid aust ja kuulsusest nii vaimustatud on.
2. osa
Masendunud Faust on naasnud oma kabinetti. Isegi tarkuse otsimine ei innusta teda enam. Ta on elust väsinud ja valmis oma elu lõpetama, kui kirikukellade heli ja lihavõttepühade ülistuslaul meenutavad talle tema noorust, kui ta veel religioonile lootis. Äkki ilmub Méphistophélès, kes kommenteerib irooniliselt Fausti ilmset meelemuutust. Ta kutsub teda endaga kaasa ning lubab ta taas nooreks muuta, anda talle teadmisi ja täita kõik ta soovid. Faust nõustub.
Méphistophélès ja Faust jõuavad Leipzigis asuvasse Auerbachi kõrtsi, kus üliõpilane Brander laulab laulu rotist, kelle heale elule köögis teeb lõpu mürk. Teised külalised ütlevad irooniliselt aamen ja Méphistophélès jätkab lauluga kirbust, kes oma sugulased kuninglikku õukonda toob. Faust, suutmata sellist labasust taluda, nõuab, et ta mujale viidaks.
Elbe-äärsel heinamaal näitab Méphistophélès Faustile unenägu ilusast naisest nimega Margarete, kellesse Faust armub. Faust hüüab tema nime ja Méphistophélès lubab Fausti tema juurde viia. Koos rühma üliõpilaste ja sõduritega sisenevad nad linna, kus naine elab.
3. osa
Faust ja Méphistophélès peidavad end Margarete tuppa. Faust näeb temas oma puhta ja süütu naise ideaali. Margarete astub sisse ja laulab ballaadi Thule kuningast, kes jäi alati oma kurbuses truuks kaotatud armastusele. Méphistophélès kutsub vaime, et nad tüdrukut lummaks ja petaks, ning laulab tema akna all sarkastilise serenaadi, kuulutades tema süütuse kaotust. Kui vaimud on kadunud, astub ette Faust. Margarete tunnistab, et on Fausti unes näinud, nagu Faust teda, ja nad kinnitavad teineteisele oma armastust. Just siis tormab sisse Méphistophélès ning hoiatab neid, et tüdruku maine vajab päästmist: naabrid on saanud teada, et Margarete toas on mees, ja on kutsunud kohale naise ema. Pärast kiiret hüvastijätmist Faust ja Méphistophélès põgenevad.
4. osa
Faust võrgutab ja seejärel hülgab Margarete, kes ootab tema tagasitulekut. Naine kuuleb eemalt sõdureid ja üliõpilasi ning talle meenub öö, mil Faust esimest korda tema majja tuli. Seekord teda aga nende hulgas ei ole.
Faust palub loodust, et see teda tema maailmaväsimusest raviks. Méphistophélès ilmub ja ütleb talle, et Margarete on vanglas. Ta on kogemata andnud oma emale liiga palju unerohtu, mille Faust talle andis, tappes seeläbi vana naise, ja ta kavatsetakse järgmisel päeval üles puua. Faust satub paanikasse, kuid Méphistophélès ütleb, et ta saab naise päästa, kui Faust talle oma hinge loovutab. Kuna Faust ei suuda mõelda millelegi muule kui Margarete päästmisele, nõustub ta sellega. Mõlemad ratsutavad mustade hobuste seljas minema.
Arvates, et nad on teel Margarete juurde, tunneb Faust deemonlikke ilmutisi nähes hirmu. Maastik muutub üha õudsemaks ja grotesksemaks ning Faust mõistab lõpuks, et Méphistophélès on viinud ta otse põrgusse. Deemonid ja neetud vaimud tervitavad Méphistophélèst oma salapärases, põrgulikus keeles ning võtavad ta enda hulka.
Põrgus võtab pärast Fausti saabumist maad vaikus – tema piinad on kirjeldamatud. Margarete päästetakse ja võetakse vastu taevasse.
Allikas: Rahvusooper Estonia kavaraamat
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.