1890. esietendunud ühevaatuseline ooper "Talupoja au" mõjus ooperimaailmale kui lõuahaak ja Pietro Mascagni sai üleöö kuulsaks.
Pärast Milano konservatooriumist väljaheitmist teisel kursusel 1885. aastal oli ta elanud kontrabassi mängides, klaverit õpetades ja operette juhatades. Kuid 1889. aastal osales ta Sonzogno kirjastuse korraldatud konkursil ja võitis.
See võit algatas Itaalia ooperis ühemeherevolutsiooni, mis juhatas pauguga sisse verismiliikumise. Kuigi verism taotles realismi ooperis, iseloomustab seda kõik äärmuslik – liigne helitugevus, kirglikkus, kiired ja pöörased muusikanumbrid, vägivaldsed meeleolumuutused ja kirg; tagajärjeks alati mõrv või enesetapp.
Kuus kuud pärast esietendust juhatas Mahler "Talupoja au" Budapestis ja kolme aastaga oli see üks maailma populaarsemaid oopereid.
"Mind krooniti enne kuningaks saamist," ütles Mascagni hiljem.
Siiski, suur osa teose edust omistati selle jõhkrale sisule. Mascagni aga otsustas komponeerida teose, mida hinnataks üksnes selle muusikalise väärtuse järgi, ja tõepoolest, tema valitud libreto oli nii mahe kui inimlikult võimalik.
Ta soovis, nagu ta oma kirjastajale selgitas, lihtsat libretot. Ooperi alustekst, "L'ami Fritz" on Emile Erckmanni ja Alexandre Chatriani 1864. aastal kirjutatud romaan, mis kohandati lavale 1872. aastal.
Verdi nimetas seda rumalaks, tegevusetuks ja iseloomutuks.
Kuigi ooperi süžeed võib tõesti pidada nõrgaks, on muusika siiski imekaunis ja mil iganes ooperit on lavastatud (tänapäeval väga harva) võetakse see vastu suure menuga.
Mascagni ooper sai suure tunnustuse 1891. aasta oktoobris Roomas; esimesel etendusel kutsuti esitajad ikka ja jälle lavale tagasi.
Aastaga sai see populaarseks kogu Euroopas, 1892. aasta Hamburgi esilinastust juhatas Gustav Mahler.
Ooperi tegevus toimub idüllilises Alsace'i külakeses.
Fritz on jõukas, üle kolmekümne viie aastane maaomanik. On tema sünnipäev, ta istub sõpradega ja tähistab.
Siseneb noor kena Suzel, Fritzi üürniku tütar, kes toob Fritzile lilli.
Tema sõber rabi David usub abielusse ja arvab, et Suzel peaks abielluma, kuid Fritz peab teda liiga nooreks. Kuigi Fritz teatab, et ei tunne huvi abielu vastu, veab David tema viinamarjaistanduse peale kihla, et sõber abiellub aasta pärast.
Teine vaatus leiab Suzeli aiast kirsse korjamas; Fritz ühineb temaga duetis.
Saabuvad David ja mõned sõbrad ning Fritz ja Suzel arutavad Aabrahami, Iisaki ja naise võtmise lugu. David mõistab, et Suzel armastab Fritzi ja et meest armukadedaks teha, ütleb talle, et otsib Suzelile abikaasa.
Üksinda jäädes mõistab Fritz, et ta armastab Suzelit; ta satub paanikasse ja sõidab vankriga linna.
Suzel avastab, et ta on kadunud ja puhkeb nutma.
Kolmas vaatus leiab Fritzi armastuse täies õitsengus. David ütleb talle, et on leidnud Suzelile abikaasa ja et nad vajavad Fritzi heakskiitu, kuna ta on feodaal.
Fritz keeldub. Suzel siseneb ja laulab oma ebaõnnest – "tema isa tahab, et ta abielluks võõra mehega" – ning Fritz kuulutab lõpuks oma armastust tema vastu.
Kõik tunnevad rõõmu armastuse jõust.
(Pange tähele protestantide ja juutide vahelist rõõmsat suhet; pärast 1933. aastat sai rabi Davidist järsku tark naaber. Fašistlikul Mascagnil polnud sellise muudatusega probleeme.)
Ja nii: kui Mascagni tahtis tõestada, et sellisest libretost ei saanud suurt ooperit, siis sai ta hakkama.
Kui "Talupoja au" edu seisneb metsiku armukadeduse ja kiremõrva kujutamises, siis siin korjame kirsse ja arutleme Piibli üle.
Mustlasviiuldaja nimega Beppe (püksiroll) ilmub aeg-ajalt kohale, et mängida mustlasviiulimuusikat.
"Talupoja aus" on tegelasi, kes teevad kõike valesti, nii et lõpplahendus on paratamatult purustav.
"Fritz" on täis leebeid emotsioone ja mõistlikke arutelusid, sammudes mõnusasti rahuliku abielu poole.
Ooperi kõige tuntumaks muusikanumbriks on II vaatuse Kirsiduett ja sageli esitavad sopranid ka Suzeli kaunist aariat "Son pochi fiori".
Osades:
Fritz - Luciano Pavarotti
Suzel - Mirella Freni
Beppe - Laura Didier Gambardella
David - Vicente Sardinero
Covent Gardeni Kuningliku ooperi koori ja orkestrit juhatab Gianandrea Gavazzeni.
Suured 20. sajandi Itaalia ooperilauljad Mirella Freni ja Luciano Pavarotti on mõlemad sündinud 1935. aastal Põhja-Itaalias Modenas ja nende mõlema karjäär kestis ligi pool sajandit.
Kuigi nad jagasid hiljem lava maailma parimates ooperimajades, algas nende tutvus juba varases lapsepõlves.
Nende emad töötasid koos sigarivabrikus ja neil oli isegi sama amm. Pavarottil oli kombeks naljatada: "On hästi näha, kes sai suurema osa piimast endale!"
Pavarotti ja Freni said sageli laval kokku ja andsid välja ka mitmeid ühiseid heliplaate, millel kõlasid peaaegu eranditult aariad ja duetid nende mõlema suure armastuse, Puccini ooperitest.
Luciano Pavarotti debüteeris Puccini ooperis "Boheem" Rodolfona 1961. aasta 19. aprillil.
"See päev muutis mu elu," meenutab Pavarotti. Seni oli ta algkooliõpetaja, aga sel päeval sai temast tenor suure algustähega.
Mimi oli ka Mirella Freni debüütrolliks Metropolitan Opera laval, mis rajas teed tema rahvusvahelisele karjäärile.
"Minu jaoks ei tähenda diiva kapriisset lauljat, vaid artisti, kes laulab tõesti hästi!" kinnitas Mirella Freni intervjuus aastal 1993.
Kuulame ka intervjuud Mirella Freniga Prantsuse Raadio arhiivist ning katkendeid Puccini ooperist Boheem, mis on salvestatud 3. märtsil 1965. aastal Pariisis.
Intervjuu Mirella Freniga on salvestatud 1993 aastal, kui ta oli Pariisis laulmas esimest korda Adriana Lecouvreuri, siis oli tal juba 39 aastane karjäär selja taga.
K: Kuidas teil on õnnestunud pärast kõiki neid aastaid kestnud lavakarjääri jääda nii tagasihoidlikuks.
Mirella Freni: Minu jaoks ei tähenda diiva olemine kapriisset olemist. (naerab) Tõeline diiva tähendab laval olles hästi laulda.
K: Aga päriselus? Mida peate tegema, et jääda "normaalseks"?
MF: See pole tõesti probleem! Armastan oma eraelu, perekonda, tütart, kahte lapselast. Kui olen teatris lõpetanud, panen lihtsalt ukse kinni. Minus on nagu kaks inimest; tõesti, ma võin kõik unustada ja otsast alustada, see on kõik.
K: Kas te tõesti suudate ukse sulgeda?
MF: Jah! Kuid see ei ole ainult hääleline küsimus, see on ka psühholoogiline, vaid vaikse ja normaalse elu elamine. See on minu jaoks väga oluline ja ma sain sellega hakkama.
Ja jumal tänatud, võib-olla just tänu sellele olen pärast peaaegu 39-aastast karjääri endiselt probleemideta siin laulmas. See juba on midagi!K: Täpselt nii, me kuuleme külluslikke kiidusõnu teie lauljakarjääri pikaealisuse kohta. Kas on mõni konkreetne viis, kuidas te oma hääle eest hoolitsete?
MF: Jah, sa pead enda eest hästi hoolt kandma ja olema enda vastu aus, et näha, kui kaugele suudad ilma liialdamata minna. Teil peab olema teatud distsipliin.
Mõnikord tunnen end nagu vang, eriti viimastel päevadel, sest selleks, et laulda esimest korda Adrianat [Adriana Lecouvreur] siin Pariisis, ilmaga, mis meil on olnud, olen veetnud palju aega kodus. Ja nüüd, kui mul on neli vaba päeva, teeksin ma mida iganes! (naerab)K: Mirella Freni, siin on stuudiost ühe härrasmehe küsimus: mitu tundi tööd päevas ooperilaulja elukutse nõuab? Mitu esinemist aastas umbes?
MF: See sõltub sellest, mida ma ette valmistan. Kui teete rollidebüüdi, tähendab see palju tööd. See oleneb ka sellest, millises seisus sa laulad. Mõnikord on parem korraks peatuda ja jõudu koguda.
Nagu ma alati ütlen, oleme nagu sportlased ja see pole ainult hääl. See on kogu lihaste struktuur, mis vajab puhkamist. Eriti kui sul on roll nagu Adriana või Manon Lescaut, mis nõuavad väga palju energiat ja kus pead palju andma, seal vajad rohkem puhkust.K: Jätate mulje, et teil on palju energiat!
MF: Jah, ma loodan.
K: Ja nüüd, siin on midagi, mida me saame nautida..
MF: Mida?Oh, ei, ma vihkan enda kuulamist!
Lõpuks kuulame salvestust, mis on tehtud 3. märtsil 1965. aastal Pariisis Salle Pleyelis.
Kõlavad Mirella Freni signatuurrolli Mimi aaria ja duett Boheemi 1 vaatuse lõpust koos Luciano Pavarottiga. Prantsuse Radio Filharmooniaorkestrit juhatab Nello Santi.
Artikli allikad:
Väljavõtted ooperikriitik Robert Levine'i ariklist Mascagni ooperitest veebiväljaandes Listenmusicculture.com
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.