"Kui tahad õppida orkestreerima, siis ära uuri mitte Wagneri teoseid, vaid Carmeni partituuri," on öelnud Richard Strauss. Aga teose autori käsi ei käinud siiski hästi – tema saatus osutus sama traagiliseks kui kuulsa teose peakangelannal.
1875. aastaks oli 36-aastane Georges Bizet saavutanud oma heliloojakarjääris vaid mõõdukalt edu. Tema ooper "Carmen" aga raputas avalikkust, see ristiti vulgaarseks ja inetuks.
Tänaseks ooperimaailma ikooni staatusesse tõusnud ooper esietendus Pariisis Opéra Comique'is 3. märtsil 1875. Ooperi maailmaesietendus aga publikult aplausi ei saanud – teos võeti vastu haudvaikuses.
Hispaania mustlastüdruku lugu pärineb 1845. aastal ilmunud Prosper Mérimée romaanist "Carmen".
Teos köitis Bizet' tähelepanu ja tegi ettepaneku kohandada see ooperiks kahele juhtivale Pariisi libretistile, kelleks olid Henri Meilhac ja Ludovic Halévy.
1874. aasta suvel orkestratsiooni lõpetades ei kahelnud Bizet kübetki oma teoses.
"Mind on peetud keeruliseks ja tüütuks heliloojaks, kes näitab rohkem ona tehnilisi oskusi kui laseb end sütitada inspiratsioonil. Noh, seekord olen kirjutanud teose, mis on täis selgust ja särtsu, värve ja meloodiat!" kirjutas ta sõpradele.
Esietenduse eelsed proovid läksid hästi, Bizet' osales neis täie pühendumusega.
Ta kirjutas kuulsa "Habaneera" ümber vähemalt 14 korda, et kõige esimene peaosatäitja Célestine Galli-Marié saaks sellest viimast võtta.
Ludovic Halévy kirjutas peaproovi kohta:
"See teos ei tundunud kuidagi skandaalsena, vastupidi, see võeti väga hästi vastu."
Rõõm proovidest jäi siiski kahetsusväärselt üürikeseks. Halévy meenutab esietendust:
"Carmeni ilmumine habaneeraga võeti hästi vastu ja aplodeeriti, nagu ka Micaela ja Don José duett. II vaatuses oli publik juba vähem vaimustatud See algas siiski suurepäraselt. Escamillo sissetulek Toreadoori lauluga oli väga mõjuv. Aga siis publik jahenes. III vaatuses pälvis aplausi vaid Micaela aaria. Publik oli IV vaatuse lõppedes täiesti tumm."
Publik oli ooperi "ebamoraalsusest" nii ehmunud, et lihtsalt vaikis. Järgmisel päeval karjusid pettunud arvustused: Carmeni roll ei ole Galli-Mariél õnnestunud. Teie Carmen on katastroof! See ei pea laval üle paarikümne korra vastu. See pole muusika!
Kuid kriitikud tundsid Bizet' talendi siiski ära. Nii kohkunud kui nad ka ooperi süžee pärast olid, pidid nad tunnistama, et teose muusika on geniaalne.
"See muusika järgib draama keerdkäike haruldase teatraalse intelligentsusega ning harmoonias ja instrumentatsioonis leidub ohtralt nutikaid detaile," kirjutas üks kriitik.
"See muusika tundub mulle täiuslik... õudne, samas peen ja fatalistlik, jäädes samal ajal populaarseks," ütles Friedrich Nietzsche.
Isegi Tšaikovski käis seda vaatamas ja kuulutas, et see on "meistriteos selle sõna igas mõttes".
Pärast ebaõnnestunud esietendust Carmeni etendused jätkusid – aga kui levis kuuldus, et ooper on kriitikute poolt maha tehtud, tuli ooperiteatri juhtkonnal hakata teatri täitmiseks tasuta pileteid jagama.
Siis aga suri Bizet ootamatult. See juhtus enne 33. etendust.
Bizet´ sõber ja libretist Halévy meenutas: "Mind äratati 3. juuni öösel kell 2. Sain teada saada, et Bizet suri südamerabandusse samal hetkel, kui etenduse eesriie langes."
Helilooja traagiline surm äratas Carmeni vastu uuesti huvi. Järgmise kolme aasta jooksul toodi teos välja peaaegu kõigis Euroopa suuremates ooperiteatrites.
Edu oli suurim Itaalias, sest Carmen oli "Talupoja au" ja "Pajatsite" tüüpi veristlike ooperite eelkäija.
Mis puutub muusikasse, siis Richard Strauss võttis selle kokku järgmiselt: "Kui tahad õppida orkestreerima, siis ära uuri mitte Wagneri teoseid, vaid Carmeni partituuri."
Kuulame selle legendaarse teose salvestust, mis on tehtud 16. jaanuaril 2010. aastal New Yorgi Metropolitanis.
Nimiosa, saatuslikku mustlannat, mis on teadagi iga mezzo unistuste roll, laulab Läti mezzosopran Elina Garanca. Tema don Jose on hispaanlane Roberto Alagna.
Micaela osa laulab Barbara Frittoli. Uhke toreadoor Escamillo on Teddy Tahu Rhodes. Mustlastüdrukud Frasquita ja Mercedes on Elizabeth Caballero ja Sandra Piques Eddy.
Salakaubavedajad Remendado ja Le Dancaïre on Keith Jameson ja Earle Patriarco.
Leitnant Zuniga osa laulab Keith Miller ja kapral Moralèsi Trevor Scheunemann.
Metropolitani Ooperimaja koori ja orkestrit juhatab Yannick Nezét-Seguin.
Stuudios on Anne Aavik.
Sisukokkuvõte
I vaatus
Sevilla linnaväljak sigaretivabriku, valvurihoone ja sillaga.
Morales ja sõdurid igavlevad vahipostil. Ilmub Micaëla, kes otsib oma kihlatut Joséd. Sattudes vastakuti häbematute sõduritega, kes teda oma seltskonda ihkavad, on tüdruk sunnitud põgenema. José läheneb uue vahtkonna koosseisus, neid imiteerib tänavalaste koor.Tehasest ilmuvad tänavale sigaretitüdrukud, kes tervitavad neist võlutud sõdureid. Üksnes José on tüdrukute suhtes ükskõikne.
Saabub ka mustlastüdruk Carmen. Lummatud mehed küsivad talt, millal ta neisse armub. "Ma armastan meest, kes mind ei armasta," on Carmeni vastus.
Kui teda ärgitatakse endale armukest valima, viskab ta Joséd lilleõiega.
José tardub paigale, kuni saabub Micaëla, kel on noormehele edasi anda kiri ja suudlus tema emalt. José meenutab igatsusega kodu. Kohe, kui Micaëla lahkub, kostavad tehasest karjed ja naised tormavad välja. Don José ja tema ülem Zuniga avastavad, et tekkinud segaduses on süüdi Carmen, kes kakluse käigus lõikas noaga teise naise nägu. Zuniga üritab Carmenit üle kuulata, ent too keeldub küsimustele vastamast ja laulab üleolevalt mustlaste rahvalaulu.
Vihastudes annab Zuniga Joséle korralduse naine vahistada ja türmi viia.
Carmen võrgutab José, lauldes, et ta läheb oma sõbra "Lillas Pastia" kõrtsi lõbutsema, ning meelitab meest endaga kaasa tulema. Lubades oma armastuse Joséle kinkida, veenabki ta lõpuks meest, et too laseks tal põgeneda.
Carmen jookseb minema ja José vahistatakse kurjategija abistamise eest.
II vaatus
Õhtu "Lillas Pastia" kõrtsis, kus peatuvad salakaubavedajad.
Carmen ja tema sõbrannad Frasquita ja Mercedes laulavad ja tantsivad.
Carmen saab teada, et José vabanes arestist ja on kindel, et noormees tuleb tema juurde. Zuniga üritab Carmenile külge lüüa, ent tüdruku mõtteid köidab vaid Don José.
Kunded tervitavad innukalt matadoor Escamillot.
Mees laulab toreadoori laulu ja teeb samuti Carmenile silma.
Carmen aga keeldub ka tema lähenemiskatsetest. Salakaubavedajad Dancairo ja Remendado arutavad oma plaane Carmeni ja tema sõbrannadega. Carmen keeldub nendega liitumast, sest ta suudab vaid Joséle mõelda. Saabub rahvalaulu laulev José ja nad jäävad Carmeniga kahekesi.
Carmen ärritab Joséd juttudega oma tantsimisest.
Siis tantsib ta üksnes mehele. Ent neid segavad kaugelt kostvad trompetihelid, mis kutsuvad sõdureid tagasi kasarmusse.
Kui José hakkab lahkuma, Carmen ägestub, ja mees on sunnitud naisele oma andumust kinnitama. Carmen ütleb, et kui José teda tõeliselt armastab, siis liitub ta salakaubavedajatega. Mees keeldub ja astub uksest välja, sattudes ühtäkki vastakuti Zunigaga, kes tahab samuti koos Carmeniga aega veeta.
Armukadedushoos tõmbab ta oma mõõga välja ja ründab kõrgemat ohvitseri, ent mustlased väldivad kahevõitlust – võtavad mõlemalt mehelt relvad ja viivad Zuniga eemale. Nüüd on José sunnitud koos Carmeniga põgenema.
III vaatus
Mäekuru, kus salakaubavedajad kaljumäestikku ületades peatuvad.
José saabub koos salakaubavedajatega, aga Carmen ei armasta teda enam.
Tema püsimatu süda kuulub nüüd hoopis Escamillole. Carmen, Frasquita ja Mercedes panevad kaarte. Frasquita ja Mercedes näevad oma tulevikus armastust ja romantikat, rikkust ning luksust, kuid Carmeni kaardid kuulutavad talle peatset surma. Salakaubavedajad kavandavad oma tegevust.
Saabub Micaëla koos teejuhiga, et leida üles José. Ta peidab end kaljuseinte vahele. Saabub Escamillo, kes reedab Joséle, et on Carmenist sisse võetud.
Salakaubavedajatel õnnestub napilt verevalamine ära hoida.
Escamillo lahkub, kuid kutsub Carmeni ja salakaubavedajad härjavõitlust vaatama. Micaëla jookseb varjust välja ja räägib Joséle, et ta ema soovib teda näha. Algul keeldub mees koju naasmast, ent kuuldes, et ema on suremas, annab ta järele. Vandudes, et ta Carmeni juurde naaseb, lahkub José koos Micaëlaga. Kaugusest kostab Escamillo laulu. Carmen jookseb hääle suunas.
IV vaatus
Väljak Sevilla areeni ees. Elanikkond valmistub härjavõitluseks ja tervitab saabuvat matadoori ja ta abilisi, kartmatuid härjavõitlejaid. Carmen lubab end Escamillole, juhul kui too peaks võidukalt naasma. Frasquita ja Mercedes hoiatavad Carmenit, et rahva hulgas liigub ringi José ja et ta kavatseb Carmeni tappa. Enne kui Carmen areenile jõuab, satubki ta vastakuti kahvatu ja meeleheitel Joséga. Viimast korda nõuab mees ta armastust ja truudust. Kui Carmen viskab Joséle näkku talle kingitud sõrmuse, kaotab mees enesevalitsuse ja pussitab Carmenit südamesse. Naine sureb samal hetkel, kui Escamillo areenil võidu saavutab. Pealtvaatajad lahkuvad areenilt ja murtud José tunnistab oma teo kõigi ees üles.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.