Ühel 1974. aasta selgel maikuu päeval Soomes, Saimaa järve saarekesel. Tüüpilise Soome maamaja kardinatega pimendatud kambrist komberdab välja helilooja, nägu väsimusest hall ja pomiseb oma naisele ja lastele: "Nad on nüüd kõik surnud. Ooper on valmis."
See oli Aulis Sallinen, kes pani punkti oma kaks ja pool aastat järjest töös olnud esimesele ooperile "Ratsamees".
Olavi linnuse rajamise 500. aastapäeva puhul korraldatud kompositsioonikonkursi võitja polnud seni üldse vokaalmuusikat loonud.
Siiski sai ooperist varem valmis Sallineni vokaaltsükkel "Neli laulu unest", mille tellis ooperi peaosas säranud Taru Valjakka.
Karjalas Laadoga järve ääres sündinud helilooja õppis enne Sibeliuse akadeemiasse astumist hoopis rahvakooli õpetajaks. Samuti tegutses ta ka aastaid Soome Raadioorkestri intendandi ametikohal.
Tema loomingus on peale ooperite tähtsal kohal sümfooniline muusika. Ooperid avasid heliloojale ukse rahvusvahelisele areenile – temalt on teoseid tellinud nii Kronos Quartet kui Inglise Kuninglik Ooperimaja.
Aulis Sallineni esimesest ooperist "Ratsamees" sai Soome ooperiloo pöördepunkt.
Kui enne Sallineni olid rahvuslike ooperitena tuntud Madetoja "Põhjalased" ja Merikanto "Juha", siis 1975. aastal esietendunud "Ratsamehele" järgnes ulatuslik uute ooperite laine.
Olavi linnuse, kus teos maailmaesiettekandele jõudis, ehitas Rootsi riik kaitseks Novgorodi vabariigi rünnakute vastu. See fakt on mõjutanud ka Paavo Haavikko sümbolistlikku libretot, millesse on jõudnud ka ajaloolisi allegooriaid.
Teost võib käsitleda ajatu tähendamissõnana riigist ja rahvast, kes on surutud kahe võimsa ja kiusliku naabri – Rootsi ja Venemaa – vahele, kujutledes et üksikisikute kannatused räägivad pikka aega rõhutud rahva kannatuste eest.
Ooperi tegevus saab alguse 16. sajandi Venemaal, kus Annat ja Anttit kaupmehe juures orjuses peetakse.
Kaupmees ahistab Annat, kaupmeheproua saab teada ja nõuab, et Anna ja Antti tuleb ära tappa.
Antti seob isandad kinni ja paneb nende majale tule otsa. Surev kaupmees ennustab Anttile.
Kogu ooperit jääb saatma Antti trauma sõjast ja kuritööst.
Esietenduse järel leidsid kriitikud teosest erinevaid allegooriaid,
Paavo Haavikko sõnul kirjutas ta vaid armukadedusega vürtsitatud armastusloo, ei midagi muud.
Esitajad:
Antti – Matti Salminen
Anna – Taru Valjakka
Kaupmees – Eero Erkkilä
Kaupmeheproua – Anita Välkki
Kohtunik – Martti Wallén
Naine – Tuula Nieminen
Vabadik – Usko Viitanen
Matti Puikkanen – Heikki Toivanen
Savonlinna ooperifestivali orkester ja koor
Dirigent Ulf Söderblom
Finlandia Records salvestas ooperi esietenduse 1975. aasta 17. juulil Savonlinna Ooperifestivalil.
Saate teevad helioperaatorid Monika Tamm ja Katrin Maadik ning toimetaja Anne Aavik.
Ooperi tähendust mõtestab 9. mail Soome Rahvusooperis esietendunud ooperi uuslavastuse autor Jussi Nikkilä intervjuus Klassikaraadiole.
"Kes praeguses maailmas ei kardaks sõda?" küsib Nikkilä retooriliselt.
"Eesti on ju sellele veel lähemal kui Soome. Olen ise elanud 80ndatel Moskvas ja käisin viimati seal 2014. aastal," meenutab ta.
"See on üsna jube, mida propaganda seal korda on saatnud," nendib lavastaja.
"Selle teose peategelane Antti on tulnud tagasi sõjast ja ka selles muusikas leiame õudust, hävingut ja kadu. Aga teiselt poolt leidub siin palju armastust. See teos küsib, kas armastusega saab sellist traumat ravida," räägib Jussi Nikkilä.
Sisukokkuvõte
I vaatus. Novgorod
Ratsamees Antti on sõjast naasnud ilma oma hobuseta. Tema ja tema naine Anna on orjuses rikka kaupmehe majas. Lihavõttepühade eel hakkab Kaupmees Annat ahistama. Kaupmeheproua aga nõuab, et Antti peab end kostümeerima karuks. Kevadetuleku rituaalist saab erootiline rollimäng, mis muutub mänguks elu ja surma peale. Antti seob kaupmeherahva kinni ja pistab majale tule otsa. Enne surma ennustab Kaupmees Anttile, et tuleb kord kuningas, kelle kroonimisel hakkavad metsad liikuma ja puud kõndima. Ennustuse lõppu Antti ei kuule; nad põgenevad koos Annaga.
II vaatus. Olavi linnus
Naine on antud kohtu alla - teda süüdistatakse oma lapse tapmises. Ta väidab, et jäi lapseootele tundmatust mehest. Kohtunik ja Vabadik vaidlevad, kellele kuulub hobune. Kohal on ka Anna, kes tahab end üles anda lesena. Rahvas on Anna poolt, aga Kohtunik ei usu Annat. Tema poolt tunnistab ka kummaline vanamees. Rahvas pelgab tundmatut. Kohtunik vangistab kõik kahtlusalused. Hiljem tuleb Kohtunik vanglasse, et Naisele läheneda. Anti ja Anna kasutavad võimalust põgeneda.
III vaatus. Sääminki mets
Metsa on rajatud uus asula, mille elanikud tahavad luua oma riigi, mis oleks sõltumatu vaenulikest piiririikidest. Seal elavad ka Anna ja Antti, Vabadik ja Naine. Anna igatseb lahkuda, kuid Antti keeldub.
Matti Puikkanen on kaotanud mõistuse. Enda väitel on ta tapnud oma pere. Vabadik soovitab tungida lähedalasuvasse Liistosaare mõisa. Antti valitakse rünnakut juhtima, kuna tal on ainukesena sõjakogemus. Kuigi Antti teab, et plaan on määratud ebaõnnestuma, võtab ta väljakutse vastu. Plaane tehes meenutab ta Kaupmehe ennustust liikuvast metsast. Peale võitlust tulevad lahinguväljale Nimismees ja sõdurid, kandes 200 küünalt. Anna laulab hällilaulu hukkunute mälestuseks.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.