Kuigi Janáček kuulub pigem oma kuulsa kaasmaalase Dvorakiga ühte põlvkonda, saame muusikaliselt teda kõrvutada pigem suurte modernistidega.
Juba 19. sajandi lõpul hakkas Janáčeki peale rahvalaulude uurimise huvitama ka psühholoogia ja selle väljendused kõne kaudu, mida ta pidas omamoodi "aknaks inimese hinge". Helilooja uskus, et kõne meloodilised elemendid väljendavad inimese iseloomu.
Alates 1897. aastast pühendus Janáček inimkõne näidete fonograafiga salvestamisele. Tema rohkem kui 3000 salvestise hulgas leidub ka koera haukumist, sääse pirinat, mesilase suminat ja isegi parketi kriuksumist.
Ooperiheliloojana oli Janáček hiline õitseja.
Tema ooper "Jenufa", kus ta katsetas uuenduslikku stiili – ooper oli kirjtatud täielikult proosatekstile – oli Brnos esietendunud juba 1904. aastal, aga Prahas keelduti seda laval toomast. Selleks kulus tosin aastat, aga see-eest koges teos enneolematut edu. 62-aastast heliloojat tabas eriline loomepalang.
Elu viimase kümnendi jooksul sündisid lühikeste vaehaegadega ainult tippteosed – "Kátja Kabanová", "Kaval rebane", "Makropoulose afäär" ja "Surnute majast".
Mida vanemaks sai Janáček , seda nooremaks ja väljendusrikkamaks muutus tema muusika. Kokku on tema loomenimekirjas üheksa ooperit.
1921. aastal esietendunud "Kátja Kabanová" põhineb Aleksander Ostrovski näidendil "Äike". Määrimaa rahvalauludest mõjutatud helikeelega ooperis hargneb Vene provintsilinnas Volga jõe ääres lahti traagiline armastuslugu.
Nimitegelane Katerina ehk Kátja elab armastuseta abielus ja tal tekib kõrvalsuhe.
Selle ooperi sünnilugu seostatakse paljuski helilooja enda eluga.
Ooperi esietendumise ajal juba 67-aastast Janáčeki inspireeris kirg endast hulga noorema Kamila Stösslova vastu.
See ooper on ka helilooja muusale pühendatud.
Vaheajal kuulame intervjuud ooperiasjatundjast muusikateadlase Kristel Pappeliga.
Osades:
Kaupmees Savël Prokofjevic Dikój – Milan Siljanov
Boris Grigorjevič, tema onupoeg – Pavel Černoch
Marfa Ignatěvna Kabanová, lesk – Violeta Urmana
Tihhon, Marfa poeg – John Daszak
Tihhoni naine Katerina – Corinne Winters
Vánja Kudrjaš, kooliõpetaja – James Ley
Varvara, leidlaps – Emily Sierra
Kuligin, Vánja Kudrjaši sõber – Thomas Mole
Glaša, teenijanna – Ekaterine Buachidze
Fekluša, teenijanna – Elene Gvritishvili
Baieri Riiklik koor ja orkester
dirigent Marc Albrecht
Salvestus on tehtud ooperi esietendusel 17. märtsil Baieri Riigiooperis Münchenis.
Saate teevad helioperaator Katrin Maadik ja toimetaja Anne Aavik.
Sisukokkuvõte
I vaatus
Väikeses Venemaa linnas Volga jõe kaldal 1860ndatel. Ametnik Vanja Kudrjas vaatab Volga jõele. Tulevad kaupmees Dikoj ja tema vennapoeg Boriss Grigorjevic. Kui nad avastavad, et naaberperekonna Kabanovite matriarhi Kabanihhat pole kodus, tormab Dikoj minema, jättes Borisi oma sõbrale Vanjale selgitama, miks ta onu väärkohtlemist talub: tema vanemad on surnud ja päranduse kättesaamiseks peab ta oma onu austusega kohtlema. Kui Kabanovid vesprilt naasevad, tunnistab Boris Vanjale, et on salaja armunud Kabanihha poja Tihhoni nooresse abikaasasse Kátjasse. Mehed lahkuvad, Kabanihha aga pahandab Tihhoniga tähelepanematuse pärast. Poeg püüab emale meele järele olla nagu ka Kátja, kes väljendab ämmale armastust ja austust. Kabanihha aga süüdistab poega oma naise ära hellitamises. Mees kaebab ema peale perekonna kasutütrele Varvarale, kes õigusega märgib, et Katja õiguste eest seismise asemel otsib Tihhon pigem lohutust pudelist.
Katja jutustab Varvarale, kui vaba ja õnnelikuna ta end lapsena tundis. Ta tunnistab, et on fantaseerinud armukesest. Enne kui ta jõuab rohkem öelda, tuleb Tihhon hüvasti jätma - teda ootab ärireis Kaasanisse. Kátja palub tal mitte minna või end kaasa võtta, kuid mees keeldub.
II vaatus
Naised istuvad õmblustöö juures. Ämm kritiseerib Katjat, kes peaks tema hinnangul olema mehe äraolekul kurvema moega. Kui Kabanihha on lahkunud, näitab Varvara Kátjale aiataguse värava võtit. Ta plaanib seal kohtuda oma väljavalituga ja vihjab, et Kátja võiks sama teha. Ta kõhkleb, kuid otsustab, et saatus on andnud talle võimaluse kohtuda Borissiga.
Varvarat oodates laulab Vanja laulu temasugusest iseseisva mõtlemisega tüdrukust. Tema üllatuseks ilmub Boriss, kes on samutu saanud kutse kohtamisele. Siis saabub Varvara ja läheb koos Vanjaga jõe äärde jalutama. Kui ilmub Kátja , kinnitab Boriss talle oma armastust. Katja kõhkleb alguses, nähes ette hävingut, kuid lõpuks vallanduvad tema kaua allasurutud tunded.
III vaatus
Läheneva tormi eest varju otsides ühinevad Vanja ja tema sõbra Kuliginiga jõeäärses varemetes hoones teised jalutajad. Tuleb Dikoj, kellele Vanja püüab rääkida uuest leiutisest, piksevardast. See ajab Dikoji vaid vihale. Kui vihm vaibub, hakkavad inimesed lahkuma ning Vanja jookseb kokku Borissi ja Varvaraga. Tüdruk teatab, et Tihhon on tagasi ja Kátja tundub endast väljas olevat. Koos Tihhoni ja Kátjaga tuleb Kabanihha. Kõrvaltvaatajad oletavad alguses, et Kátja kardab tormi, kuid ta tunnistab Tihhonile kõigi silme all, et pettis meest Borissiga. Siis jookseb ta tormi kätte.
Õhtu lähenedes otsib Tihhon jõe kaldalt Kátjat. Varvara ja Vanja otsustavad põgeneda Moskvasse, kus saavad elada oma elu. Kui otsijad lahkuvad, ilmub välja Kátja. Tuleb Boriss, kelle onu on otsustanud saata teise linna. Algul palub Katja meest end kaasa võtta, kuid otsustab siis, et ei saa lahkuda. Borissi lahkudes viskub naine Volga voogudesse. Samal hetkel jõuab kohale Tihhon, kes tahab naisele appi tormata, kuid ema hoiab teda tagasi.
Kui Katja surnukeha veest välja tõmmatakse, nutab Tihhon nagu meeletu ja süüdistab ema oma naise enesetapus. Kabanihha tänab kõrvalseisjaid abi eest.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.