19. sajandil oli maailma ooperielu tulipunkt Pariisis. Bel canto meistrist Gaetano Donizettist sai Prantsusmaal kõige populaarsem Itaalia helilooja.
Tema esimene prantsusekeelne teos "La fille du regiment" esietendus Opéra-Comique´is 1840. aastal. Prantsuse publikule mõeldes kirjutas Donizetti koos libretistide Jules-Henri Vernoy de Saint-Georges´i ja Jean-François Bayardiga teose, milles kõlavad laulmise kõrval ka kõnedialoogid.
Konkurentide poolt sai teos karmi kriitika osaliseks; eriti hävitavat arvamust avaldas Berlioz, süüdistades Donizettit plagiaadis.
Samuiti polnud ooperis tema sõnul uusi ideid. Donizetti, kes samal ajal kirjutas ja valmistas ette seitset erinevat ooperit erinevates Pariisi teatrites, olevat tema sõnul alahinnanud prantsuse publikut. Heliloojat aga mõõdukalt eduka konkurendi (meenutame, et Carmeni esietenduseni jäi veel 35 aastat!) väljaütlemised ei kõigutanud.
"Rügemendi tütar" võeti ülihästi vastu. Itaaliakeelse versiooni esietendus toimus Milano La Scalas Pariisiga samal aastal ja kuni 1914. aastani esitati seda Opéra-Comique's ligi 1000 korda.
Rügemendis üles kasvanud leidlapse Marie südantsoojendav armastuslugu Tonioga võitis kiiresti koha maailma ooperiteatrite püsirepertuaaris.
"Rügemendi tütres" leiab sarnaseid jooni Donizetti teise koomilise ooperi "Armujoogiga". Ooperi sisu on üsna lihtsakoeline, muusika muretult särav ja tegelaskujud sümpaatsed.
"Rügemendi tütre" üheks populaarsuse põhjuseks on kindlasti prantslaste patriotismile rõhumine, mida soodustavad ka lipulehvitamisstseenid. Sõdurite võidukoor "Rataplan, Rataplan," ja lõpuaaria "Salut à la France," tuletasid pariislastele meelde riigi militaarajaloo silmapaistvamaid hetki.
Sõdurite koorid vahelduvad hoogsalt armastusstseenidega, vürtsi lisab Marie koomiline laulutunni stseen.
Ooperi tegevus toimub 19. sajandi alguses, kui Prantsusmaa oli okupeerinud Austriale kuulunud Tirooli piirkonna.
Rügemendi köögis tegutseb peategelane Marie, kes on armunud kohalikku noormehesse Toniosse, keda kahtlustatakse spionaažis.
Sõdurid nimetavad leidlast Mariet hellitavalt rügemendi tütreks ja on võtnud ta enda kaitse alla.
Münchenis laulab ooperi peaosa Metropolitavi laval kuulsaks saanud Pretty Yende.
Tema ema rollis on nimekas Saksa mezzo Dorothea Röschmann.
Seersant Sulpice osas on Gruusia bass Misha Kiria, kes eelmisel hooajal laulis nimiosa Rahvusooper Estonia "Falstaffi" kontsertettekandes.
Osades:
Marie – Pretty Yende
Markiis Berkenfeld – Dorothea Röschmann
Tonio – Xabier Anduaga
Seersant Sulpice – Misha Kiria
Ülemteener Hortensius – Martin Snell
Kapral – Christian Rieger
Farmer – Dafydd Jones
Baieri Riigiooperi koor ja orkester
dirigent Stefano Montanari
Salvestatud 22. detsembril 2024
Stuudios on Anne Aavik.
Sisukokkuvõte
I vaatus
Markiis Berkenfeldi lossi lähistel Tirooli mägedes.
Seersant Sulpice juhitud prantsuse armee 21. rügement on oma tütrena üles kasvatanud orvuks jäänud Marie, kelle elu päästis noor šveitslane Tonio. Marie on neiuks sirgunud ja temasse armunud. Toniot, kes Mariega sageli kohtub, süüdistatakse spionaažis. Marie astub tema kaitseks välja. Tonio põgeneb ja tahab Mariega abielluda, kuid seersant Suplice käsul tohib rügemendi hoole all sirgunud tüdruk abielluda ainult 21. rügemendi sõduriga. Markiis Berkenfeld, kes on teel Austriasse oma lossi, palub seersanti, et keegi saadaks teda lahingupiirkonnast välja. Kuuldes markiisi nime, meenub seersandile, et kui Marie lapsena lahinguväljalt leiti, oli tüdrukul kaasas kiri. Kirjast selgub, et Marie on tegelikult markiis Berkenfeldi kunagi kaduma läinud õetütar. Marie, kes on üles kasvanud meeste seltskonnas ja kelle käitumine seetõttu peenele markiisile üsna robustne tundub, jätab armsaks saanud rügemendi ja Tonioga hüvasti ja asub elama lossi taasleitud sugulaste juurde. Markiis lubab teda kasvatada ja korralikule neiule sobiliku hariduse anda. Marie – "Il faut partir".
II vaatus
Markiis Berkenfeldi loss. Markiis on otsustanud oma kasvandiku hertsog Carkentorpile mehele panna. Kuigi Mariest on saanud jõukas tüdruk, on tema ainsaks rõõmustavaks meelelahutuseks suhtlemine vana Sulpicega, kes on haavatasaamise tagajärjel invaliidiks jäänud ja elab nüüd samuti lossis, kus markiis näeb kurja vaeva, et lihtsates oludes kasvanud neiule häid kombeid õpetada ja hertsoginna pojale mehele panna. Markiis annab neiule ise laulutunde, Mariele aga meeldib klassikalisse laulutreeningusse marsilaule pikkida.
Saatusega leppimist kergendab Marie sõjaväelise marsimuusika kuulamisega.
Rügement, kus Marie üles kasvas, asub lossi lähedale laagrisse.
Toniost, kes kunagi Marie elu päästis ja kellesse Marie armus, on saanud ohvitser samas rügemendis. Tonio soovib Mariega abielluda, kuid markiis, kes on korraldanud Marie abielu hertsoginna pojaga ei ole sellega nõus. Markiis tunnistab Sulpicele, et Marie on tegelikult tema ebaseaduslik laps, kelle õnn on talle kõige tähtsam.
Sulpice ei jäta uudist enda teada ja räägib sellest ka Mariele, nii et kui hertsoginna ja ta poeg pulmaasju arutama tulevad, otsustab Marie oma taasleitud ema soovil abielluda mehega, keda ta ei armasta. Kui ta on juba valmis abielulepingule alla kirjutama, tuleb endist rügemendi tütart päästma Tonio koos sõduritega. Marie rõõmustab ja viskub Tonio käte vahele.
Tonio palub markiisilt Marie kätt. Hertsoginna on sellisest käitumisest šokeeritud ja otsustab loobuda plaanist oma poega Mariega naida. Markiisil, kes on hakanud Maried armastama nagu oma tütart, ei jää lõpuks üle muud kui tunnistada, et Marie on tema ebaseaduslikult sündinud laps. Peened külalised on üllatunud, kuuldes, et nende väljavalitu on olnud rügemendi köögitüdruk. Marie aga väidab, et ainult tänu rügemendile on ta elus ja jääb neile alatiseks tänuvõlglaseks. Markiis on Marie aususest ja südamilkkusest liigutatud ja otsustab eelistada Marie tulevase abikaasana Toniot. Finaalis kõlab ülistus Prantsusmaale ja ta vapratele sõduritele: "Salute a la France".
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.