"Süütuse" tegevus toimub 21. sajandi Helsingis, kus ühes rahvusvahelises koolis on toimunud tulistamine.
Tegevus nihkub pidevalt edasi-tagasi kuue õpilase ning õpetaja meenutuste ja kümme aastat hiljem toimuva pulmapeo vahel.
Kiiresti saab selgeks, et need kaks sündmust on omavahel seotud. Peigmees on tulistaja vend ja tema perekond, kes on tõrjutud ja soovib meeleheitlikult juhtunust kaugemale jõuda, on kogu asja pruudi eest varjanud.
Ka ettekandja (Magdalena Kozena) liigub peol ringi, suu kramplikult kokku surutud – ta on ühe ohvri ema.
Lugu rullub lahti Vana-Kreeka draama muserdava paratamatusega, levitades süütunnet nii läbi tulistaja kui ümbritsevate inimeste.
Miks sai poiss relva? Miks ei märgatud kahtlast käitumist? Kas kiusamist oleks saanud takistada?
Küpse meistrina jutustab Saariaho oma lugu kogu muusikaliste väljendusvahendite paletti kasutades. Üheski varasemas ooperis pole ta nii jõuliselt katsetanud inimhääle võimete piire.
Teos kui tänapäeva multikultuurse ühiskonna mudel kasutab seitset erinevat keelt. Eesti juurtega Soome kirjaniku Sofi Oksaneni libreto tõlkis Saariaho poeg Aleksi Barrière.
Läbi ooperiajaloo on kirjutatud arvukalt teoseid, milles süütu noore naise tirib pimesi vägivalla ja pettuse maailma teda armastav mees, näiteks Bartoki "Sinihabeme loss" ja Debussy "Pelléas et Mélisande".
Katkematu tegevusega, vaheajata "Süütus" meenutab vormiliselt ka Bergi "Wozzeckit" ja Straussi "Elektrat". Kuid "Süütus" on suures osas meie ajast ja oma mitmekeelsuses vägagi Saariaho enda elukogemusest.
Helilooja tööpealkirjaks oli "Fresko"; Ta on öelnud, et see oli inspireeritud "Pühast õhtusöömaajast", millest ta tuletas solistide arvu 13 ja teose laiemad küsimused süü kohta.
Pulmaliste rollid on lauljate täita, ellujäänud kooliõpilased ja õpetaja seevastu räägivad – kuigi täpses rütmis, mis on oskuslikult kohandatud erinevatele keeltele – tšehhi, rootsi, prantsuse, saksa, hispaania, kreeka ja inglise.
Õpetaja rolli täitev Lucy Shelton jõuab ehk kõige lähemale Sprechgesang'i ideaalile, tema häälekasutus jääb kuhugi kabareestiili ja Schönbergi "Pierrot lunaire'" vahepealsele alale. Ettekandja tütar Marketa (Vilma Jää) esineb omamoodi fantoomina, lauldes soome pärimusmuusika stiilis.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor esineb lava kõrval, see on kui vihje maailmale, mis pulbitseb väljaspool ooperi palavikulise tegevusega omailma.
Kõiki neid erinevaid vokaalseid maailmu seob orkester, mis keerleb lauljate ümber kergelt ja sujuvalt.
Saariaho varasemad ooperid – alustades 2000. aastal esietendunud stiliseeritud keskaegsest tähendamissõnast "L'Amour de Loin" ("Kauge armastus") – on sündinud enamasti koostöös lavastaja Peter Sellarsiga.
"Innocence"i õnnestumisele aitas kaasa Simon Stone'i hüpernaturalistlik lavastus.
Ooper jõuab 2024/25 hooajal ka New Yorgi Metropolitani lavale.
Esitajad:
Ettekandja – Magdalena Kožená
Ämm – Sandrine Piau
Äi – Tuomas Pursio
Pruut – Lilian Farahani
Peigmees – Markus Nykänen
Preester – Jukka Rasilainen
Õpetaja – Lucy Shelton
Markéta – Vilma Jää
Lilly – Beate Mordal
Jerónimo – Camilo Delgado Díaz
Õpilased – Julie Hega, Simon Kluth, Marina Dumont
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, koormeister Lodewijk van der Ree
Londoni Sümfooniaorkester, dirigent Susanna Mälkki.
Salvestatud 11. juulil 2021 Provence'i Suures Teatris.
Allikad: Aix en Provence´i festival, New York Times
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.